September 30, 2015

Mina, rostocklane

Nüüd, mil olen esimesele tänavamuusikule mündi andnud ja jalgupidi meres käinud, võin nentida, et olen Rostocki rütmiga päris kenasti harjunud. Võtsin end elanikuna arvele, avasin uue pangakonto ja sõlmisin üürilepingu - minu tormakalt langetatud otsus TTÜ-st lahkuda ning Saksamaal üliõpilasena õnne proovida on nüüdseks ametlikult kinnitust leidnud. Elan veel viimast nädalat üksi ja toimetan omasoodu: tassin endale turult koju puu- ja juurvilju, käin iga päev suures pargis jooksmas, valmistan kurtmata süüa, täiendan iga päev mahukat voodi kohal rippuvat majandusaruannet (ma olen ju siiski õppinud kaks nädalat ärindust!), kujundan ümber oma tuba. Alles hiljuti sõitsin rongiga IKEAsse ja lahkusin sealt massiivse kotitäie eluks vajalike tarbeesemetega, alustades linast ning lõpetades kardinapuudega. (Muide, homme ootabki mind ees pidulik kardinate ülespanek - ainult naelad tuleb veel muretseda.)
Soetasin endale ühest mõnusast antikvariaadist kahe euro eest ka kolm saksakeelset kirjandusteost, sest jõudsin järeldusele, et minu algsel plaanil, mis nägi ette palavikuliselt eestikeelsete kirjandusteoste sisseahmimist, et oma kaunist emakeelt mitte unustada, on mõningad puudujäägid: nõnda ei arenda ma sugugi seda keelt, millega pean hakkama saama siin. Seega katsungi jaotada oma niigi üürikest lugemisaega nii eesti- kui ka saksakeelsete teoste vahel. Need viimased jagasin kolme raskustaseme vahel: Inga Lindströmi armastusromaan kergeks lugemiseks ja saksa keele harjutamiseks, "Kolm musketäri" veidi krõbedamaks väljakutseks ning "Faust" päris morbiidseteks õhtuteks.
Üldiselt pole võõras riigis ihuüksi elamine sugugi nõnda raske, kui ma eeldasin. Kindlasti aitab sellele kõvasti kaasa tänapäeva globaliseeruv maailm eesotsas internetiga - nii püsibki minus maailm-on-väike-ja-piirid-lahti-ja-ma-võin-iga-kell-koju-minna-tunne. Ma usun, et see on pigem hea.
*
Esmakordselt söandan üles tunnistada ka peamise põhjuse, miks ma üksinda elamise ees veidi hirmu tundsin: kummitused! Vaimud! Paranormaalia! Eestis olin öösiti tegelikult paras argpüks: selleks, et üleloomulikesse jõududesse mitte uskuda, olen vaadanud natuke liiga palju Vene "Selgeltnägijate tuleproovi" ja National Geographicu dokumentaale.
Siin on aga (seni) kõik korras (olnud)! Ilmselt mõjub mõte saksa keelt kõnelevast kummitusest nõnda kentsakalt, et ma seda parimagi tahtmise juures sugugi tõsiselt võtta ei suuda. Ning see on ju samuti hea!
Uuest nädalast läheb elu kiiremaks, sest (lõpuks-lõpuks) leiab ka meil aset campus week, millele järgneb 12. oktoobril algav õppetöö. Valetaksin, kui ütleksin, et ma seda ei oota. 
Kardan küll, aga ootan.

4 comments:

  1. Kuigi õppetöö pole alanud, jääb sellest postitusest küll mulje, et oled teinud väga õige otsuse.. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on hea meel, et sa nii leiad! :)
      Mulle endale tundub ka praegu, et ajan vist õiget asja, ja loodan väga, et õppetööga alustades mu arvamus ei muutu.

      Delete
  2. Pildid näevad välja väga kadedaks tegevalt suvised! Loodan, et viimane vaade on su igapäevane jalutuskäigu tee, sest vaatepilt on küllaltki maaliline :)

    Minu mõte jätkata ka sügisel ilukirjanduse lugemist on seni soiku jäänud: iseseisev õppetöö võtab ära suure hulga aega, lisaks veel need mõningased väljaskäimised. Selle asemel olen hetkel leidnud põnevat ja kasulikku lugemist erialasest kirjandusest. Mis on ka ju tore.

    ReplyDelete
  3. Siin on tõesti suvine ja veel küllaltki soe, eriti siis, kui päike on väljas (ja seni on see enamasti nii ka olnud)! Viimane tänav on risti minu omaga, aga siin minu linnaosas näevad nad tegelikult kõik samasugused välja...

    Kui sa ise rahul oled, siis ongi ju kõik hästi. :)

    ReplyDelete