September 18, 2015

Lahkumise eel

Mulle tundub, et just nüüd, vahetult enne lahkumist, on õhtune Tartu eriti kutsuv. Ma annan endale ise ka aru, et alateadvus keerab kõik mu tunded maksimaalselt üle võlli, et mind turvatsoonis paigal hoida, ent ma ei saa sinna midagi parata, et end sellegipoolest kütkestada lasen. Alles hiljaaegu istusin kolme sõbraga Armastuses, sõin banoffeed ja kuulasin, kuidas iga uksetõmbega hiilisid arglikult sisse ka tänavalt kostuvad saksofoninoodid (tegelikult ei mänginud tol õhtul ilmselt siiski saksofon, vaid harilik kitarr, ning kui mõtlema hakata, ei taha ma hästi uskuda, et selle meloodia kohviku tagumisse nurka kostus).
Ning eile! Kõndisin juba hämarusse mähkunud linnas sooviga osta endale Saksamaale kaasa eesti keelde tõlgitud kirjandusklassikat ning pika vaagimise järel lasin pruuni paberisse pakkida "Meistri ja Margarita". Seda kahel põhjusel: esiteks usun, et säärast teost võiks elus lugeda rohkem kui korra ning isikliku eksemplari omamine ei võta kindlasti tükki küljest. Teiseks jäin üksteist aastat hiljaks "Väikeste asjade jumala" jahtimisega, mille järele algselt läksin, kuid ärgem muretsegem - pika tuuseldamise peale leidsin selle ühest Tallinna antikvariaadist! Tuju juba märgatavalt tõusnud, lasin end emotsioonidel veelgi kanda ja ostsin endale kuldkollase päevalille. Veel üks emotsionaalne ost: pistsin taskusse paki halvaad, otsustades seda heal eesmärgil kasutada. Jõudnud koju (kõrvaklappidest saatsid mind vaid suurepärased lood), leidsin eest tagurpidi õunakooki küpsetava ema (mitte ema ei olnud tagurpidi, vaid kook). Halvaa leidis endale kiiresti otstarbe taignasse puistatud puru näol ning pool tunnikest hiljem panin köögiakna all õhtule lõpliku punkti, seirates pimedat Ülejõed ning sulatades koogitükki oma suus.
Tegelikult ei seisne igatsus ainult Tartu õhtutes, vaid paljuski muus!
Mu väikeses ões, kes harrastab viimasel ajal tihti lahkumiskingituste kokkupanemist, kuhu ta pistab kõike, mis kätte juhtub: oma lemmikpatsikumme, kuivatatud puulehti ja mängutoose, joonistusi ja šokolaadimedaleid.
Viimastes tohutult naljakates ujumistrennides, kus olen naermise tõttu näinud kurja vaeva veepinnal püsimisega.
Hommikustes jooksuringides, mis lõppevad endiselt jalgupidi vees.

Ega's midagi, tuleb endale taas meelde tuletada vana head mõttetera, mis kinnitab, et parimad hetked elus leiavad aset mugavustsoonist väljas, ning end seejärel jõuliselt lahti rebida. Ma olen üsna valmis.

2 comments:

  1. Sulle kui romantikule jääb Tartu alati südamesse kus iganes sa ka parasjagu ei viibiks. Olgugi et oled endisest mugavustsoonist väljas, harjud uue kooli, riigi, linna ja kultuuriga kindlasti üsna kiiresti ning uuest elukorraldusest saab sinu uus mugavustsoon. Julge ka tulevasest mugavustsoonist välja astuda!

    ReplyDelete
  2. Aitäh ilusate sõnade eest - ma tahan väga loota, et sul on õigus!

    ReplyDelete