July 19, 2015

Sillamäe idüll

Looduse Aasta Foto 2015 võidu puhul krooniti mind auhinnaga, mille peale mu silmad särama lõid: 200 euro väärtuses Looduse Omnibussi retki omal soovil! Suures koolilõpusaginas unustasin aga oma autasu sootuks, nii et see meenus mulle taas alles juuli keskel. Mõistsin, et kui ma end käsile ei võta ja kuskilt pihta ei hakka, jääb kogu raha kasutamata, mistõttu alustasin laupäeval oma retkede seeriat, kutsudes endale seltsi Katsi. Sel korral külastasime Sinimägesid, Utria randa ja Sillamäe jazz-festivali, kusjuures kõige positiivsema mulje jättis mulle just viimane.
Naljakas, millised tõrksad (ning täiesti põhjendamatud) eelarvamused mul alateadlikult Sillamäega seostusid. Ju ta mingi vaene kaluriküla kuskil Venemaa piiri ääres ole, mille tugevam tuul võib vaevata segi paisata, eks! Tegelikult ei oleks ma saanud rohkem mööda panna. Kindlasti aitasid positiivse hinnangu kujunemisele kaasa taustaks kostuvad pillihääled ning imeilus rannailm, kuid Sillamäe oma lillede all lookas rõdudega võlus nende abitagi. Kui järele mõelda, pole ma kusagil Eestis itaalialikumat ega siestahõngulisemat linna kohanud... Veenduge selles ise!
Vahepeal on puhunud uuenduslikud tuuled ka ülikoolirindel. Saksamaaga on lood hetkel üsna täbarasti, kuna mu dokumendid ei jõudnud õigeks päevaks kohale (ehkki postitöötajad vandusid seitse päeva enne tähtaega, et mul pole mingisugust põhjust muretsemiseks - küll jõuab). Nüüd võin kaotada kõigest oma potentsiaalse tuleviku ja kolmeks aastaks määratud stipendiumi, samuti lendavad asjatult tuulde need sada ja kümme eurot, mis mul lõppkokkuvõttes dokumentide saatmisele kulusid.
Õnneks sujus Eestis lugu märksa paremini: sain sisse kõigile kolmele erialale, kuhu kandideerisin, mis aga tähendab, et seisan taas kord võimatute dilemmade ees. Milline tragikoomiline paradoks!
Esimese hooga võiks kahtlustada, et tegemist on oluliselt lõunapoolsema laiuskraadiga:
Et postitus liiga minoorsetes akordides ei lõppeks, toon siinkohal välja oma lemmikvärsi Artur Alliksaarelt:
"Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse liikuvate juhuste märklaudadesse."
Isegi siis, kui kõigi oma algsete plaanidega pange panen, võin huupi suurepärase teeotsa leida! (Vaevalt Alliksaar seda nõnda silmas pidas, aga minu ellu haakub see mõttetera säärases tõlgenduses praegu väga hästi.)

4 comments:

  1. Kuigi sa väitsid mulle juba hommikul, et Sillamäe on üllatavalt vahva paik, olin ma siiski skeptiline, aga piltide põhjal pean tõesti tunnistama, et nii ta on! Läheb mu reisi bucket-listi kusagile Islandi ja USA kõrvale.

    PS! Kivi kotti ülikoolide osas!

    ReplyDelete
  2. Haha, Islandi ja USA vahele peaks ta hästi sobima tõepoolest, täpselt samas eelistusjärjekorras ka! :D

    Ja suured tänud sulle!

    ReplyDelete
  3. Oleneb, kust nurga alt vaadata, eksole. Olles ise ka selles Linnas käinud, pean tõdema, et minu mulje oli hoopis teistsugune. Minu jaoks oli tegemist rohkem suureks paisutatud Annelinnaga. Muidugi ka natuke mere äärt ja linnaäärseid tehaseid. Linna ainsat kohvikut külastades mulje pigem sai kinnitust kui ümberlükkamist. Aga mul on hea meel, et leidsid midagi ilusat ka lähemalt kui päris Itaaliast.

    ReplyDelete
  4. Jah, tõepoolest...
    Ma usun kaljukindlalt, et meie muljeid ja suhtumist kujundavad välised tegurid, st minu positiivse hinnangu kujundamisel mängis olulist rolli kindlasti imeilus rannailm koos taustaks tümpsuvate pillihelidega, sinu puhul aga hallid pilved läbilõikava tuulega. Arvan, et kui oleksin sinuga samal ajal Sillamäed külastanud, poleks see mulle samuti suurt muljet avaldanud [aga mine sa tea]!

    ReplyDelete