April 14, 2015

Miks ma jälestan reformitud eesti keele eksamit?

(Ma tean, et käesolev postitus puudutab üksnes väga kitsast lugejaskonda. Vabandan ülejäänud lugejate ees, kelle mu lõõmavad vaated tõenäoliselt külmaks jätavad: pidin oma arvamuse siiski kirja panema, sest kunas seda veel teha kui mitte gümnaasiumi lõpusirgel!)
Mõtlesin kaua, et jätan antud postituse avaldamise aprilli lõppu, mil olen eesti keele riigieksami juba seljatanud, ent mõnda aega tagasi tabas mind püha ilmutus: ei, postitus peab tingimata nägema kohe päevavalgust! Kes teab, ehk on need napid kaks nädalat, mis lahutavad meid veel eesti keele eksamist, siiski piisavad, et mu ahastav sõnum jõuaks verivärske haridusministri kõrvu, nii et ta endale käega vastu laupa tagudes hüüab: "Küll olen ma, hädine inimloom, olnud alles pimedusega löödud: kõik on ju valesti!"
Ma ei peatu hetkel sellel, kui jabur on minu arvates küpsuskirjandi lammutamine lugemisülesandeks ning 400-sõnaliseks kirjutamisülesandeks (kirjandiks), sest kindlasti leidub palju õpilasi, kellele lugemisülesanne rõõmu valmistab - tühi temaga! Kui lugemisülesanne, siis lugemisülesanne. Küll aga paneb mind käsi laiutama küsimus, mis hea pärast lammutati lahti ka kirjutamisülesande kontseptsioon. Kui varem anti kõigile ette pealkiri, mille igaüks enese jaoks ise lahti mõtestas ning sellest lähtuvalt omanäolise kirjandi lõi, siis nüüd antakse ette kirjandi kirjeldus, millest tuleb rangelt kinni pidada, nii et ainsaks omaloominguliseks sähvatuseks terve kirjandi vältel jääb pealkirja nuputamine. Ehk siis: kui varem laekus eksamikeskusesse tuhandeid erinevaid kirjandeid samade pealkirjadega, siis nüüd laekub sinna tuhandeid äärmiselt sarnaseid kirjandeid erinevate pealkirjadega.
Tõestuseks, et ma pole tühikargaja: mu äärmiselt prestiižikas eesti keele ja kirjanduse õpetajast vanaema on minuga ühel nõul!
Säärase süsteemiga olen mina, trotslik nagu ma olen, suures pahuksis, sest igasugune originaalitsemine on tehtud maru keeruliseks: katsud olla originaalne, kirjutad kaheksal juhul kümnest ka mööda.
Näide eelmise aasta kirjutamisülesandest:
"Kirjuta umbes 400-sõnaline kirjand, milles arutled, millise kuvandi võib meedia inimesest luua. Analüüsi, mis mõjutab kuvandi loomist. Too näiteid kirjandus- ja/või muusika- ja/või filmimaailmast. Pealkirjasta kirjand. (60 punkti)"
Kohe alguses ütlen ära: näited ongi lubatud ainult kirjandus- ja/või muusika- ja/või filmimaailmast, nagu seisab juhendis, mitte mujalt. Mõtlesin alguses, et tegemist on naljaga, aga ei ole! Seega: kui ma tahaksin silma torgata ning tuua näite Evelin Ilvesest, keda meedia reklaamis algul kui leivaküpsetajast ning rulluisutajast heasüdamlikku kangelannat, kuid siis - trahh! - tõmbas talle ühe suudlusskandaaliga vee peale, kirjutaksin sajaga mööda, sest näiteid poliitikast ja igapäevaelust ei võta hindajad just suurima hurraaga vastu. Päris tõsiselt! Meid tõepoolest drillitakse mitte tooma valesid näiteid.
See pole veel kõik: isegi siis, kui suudan jääda õigete näidete juurde, võin kirjandiga haledalt puusse panna. Antud juhul ähvardab suur oht hakata mõtisklema teemadel, millise kuvandi võib inimesest luua kirjandus- ja/või muusika- ja/või filmimaailm, kuid see on juhendit lugedes sulaselge vale.
Nõnda olemegi jõudnud punkti, kus õpilastel polegi endal suurt midagi mõelda, sest juhend sätestab väga selgelt teema fookuse ja annab kätte päris kitsa liini, mida mööda käia. Isegi näidete valdkonnad on paika pandud! (Mõtlesime kord irooniliselt Eveliniga, et samas tempos jätkates peavad õpilased hakkama tulevikus etteantud kirjatükke kirjavahemärgistama.) Pole siis ime, et kõik kirjandid tulevad nagu ühe vitsaga löödud. Ja ometigi kurdetakse üha enam üheülbaliste kirjandite üle ning nutetakse taga kunagisi sütitavaid mõttevälgatusi ja aateid. Y-generatsioon ei loe, ei mõtle, ei oska ennast korralikult väljendada ja on muidu loll!
Ma olen väga püüdnud olla originaalne: kolme aasta vältel eesti keele ja kirjanduse tundides olen tohutult eksperimenteerinud, kus asuvad eetilised raamid ning kust jookseb originaalsuse ja möödakirjutamise piir. Ühtlasi olen hinnanud, kui radikaalseks tasub oma kirjatükkides minna ja teate... väga ei tasu. Huvitavate mõtete sissetoomine on muidugi kiiduväärt, aga selliste mõtete esitamisel, mis pole ühiskonnas üldlevinud, tasub olla väga ettevaatlik.
Saan ju tegelikult aru küll, miks: 400 sõna pole kohe kindlasti mitte piisav kellegi maailmapildi muutmiseks. Hüpoteetiliselt: kui ma kuulutaksin oma kirjandis suure suuga, et jumalat pole olemas, ja mu tööd peaks lugema paadunud kristlane, võiks ta kirjutada igale mu lausele vastuväite. Tal ei tekiks minust mulje mitte mu keelekasutuse ja sõnavara, vaid hoopistükkis nende väidete põhjal, mis tema maailmapildiga vastuollu lähevad. Eks kirjandil ole karmid hindamiskriteeriumid ja hinnata ei saa üksnes tunnetele rõhudes, aga kuidas sa siis annad sisu eest maksimumi inimesele, kes on sinu jaoks nõnda ebameeldiv?
Mina tõmbaksin hindajana vist küll sisu eest sujuvalt pooled punktid alla, kui mõni ülbe kirjutaja peaks trikitama mu maailmapildiga. Antud juhul olen aga mina ise selle ülbe kirjutaja rollis ning mul tuleb aktsepteerida fakti, et tasub jääda neutraalseks ning mitte valada kogu oma kirge ja viha lõpukirjandisse.
Aga see on keeruline, sest minus lõõmab palju kirge ja viha.
Läheneval eksamil on mõistagi ka positiivseid külgi. Tundub, et kartus halli massi sulanduva kirjandi ees on tõuganud mu uusi kogemusi ammutama. Nõnda palju saan ikka ära teha, et ei kasuta ühtki stampnäidet: kui soovitakse näiteid kirjandusvaldkonnast, et tõtta ma neid tooma teostest "Tõde ja õigus" ning "Kuritöö ja karistus", mis kuuluvad vist kõigi abiturientide kohustuslikku lugemisvarra. Koos Kaisaga, kes on sama palavikuga nakatunud, loeme nüüd andunult kõike, mis jäi välja meie kohustuslikust kavast.
Mäletan veel, kuidas üheksandas klassis soovitas õpetaja algatada midagi erinevate arvamusartiklite kogumiku laadset: kui toona pidasin tema sõnu naljaks, siis nüüd seisab mu nuhvli bookmark'ide all ka hulgaliselt arvamusartikleid, ainult võta, loe ja tsiteeri. Samuti on märgatavalt suurenenud mu teatrikülastuste arv - kultuurielu õitseb ühesõnaga.
Loodan väga, et saan kirjandis oma raamatutest ja etendustest pajatada!

*kõik pildid on jäädvustatud munadepühadel, mil meid külastas mõistagi ka lihavõttejänes šokolaadimunadega - mõne traditsiooni jaoks ei kasva ma vist kunagi piisavalt suureks, et seda lapsikuks pidada

6 comments:

  1. Nõustun täielikult. Huvitav, kas nad arvavad, et uuenevate tehnoloogiate ja vidinatega maailmas on õpilased oma intelligentsuse ja vaimulikkuse kaotanud... Minu arvates on see eksam tehtud ainult õpetajate/ eksamineerijate jaoks lihtsamaks. Minu arvates on see eksam mõeldud eelkõige nendele õpilastele, kes on liiga laisad, et ise midagi välja mõelda või siis nendele, kes peavad eksamit eelkõige tüütuks. Mäetan eelmisest aastast, kui raske oli midagi sellist välja tuua, mida keegi teine sinu koolist välja ei mõtleks. Mäletan, et õpetaja mainis, et ligi pool klassitäit või isegi rohkem õpilasi olid toonud näiteks banaanisööjast sportlase. Huvitav, kuidas eksamineerijad seda hindasid? Ei taha mõelda, kui palju enam vähem samasuguseid kirjandeid nad said. Selline tunne tekib, et oleme astunud sammu tagasi. Usun, et paljud noored ei julge enam midagi natsetada, sest see väljendub hinnetes ning tulevikus. Kahju hakkab. Eesmärk on ju eristuda, aga tundub, et loome hoopis halli massi jälle.

    ReplyDelete
  2. Nõustun sellega, et päris õige asi see pole. Tegin ise eelmine aasta seda eksamit ja mulle on jäänud mulje, et nii rangelt ikkagi sellest kirjeldusest kinni ei pea pidama. Ise ei järginud seda kirjandi kirjeldust ega ka eelnevat teksti, ainult teema oli sama, kõike muud tegin omamoodi ja päris hästi läks kirjand, üks punkt jäi maksimumist puudu.
    Küllap on see kirjeldus ette antud kartuses, et noored on nii vaimuvaesed ja ei suuda midagi oma peaga välja mõelda, aga kindlasti see pole nii :D

    ReplyDelete
  3. Kuna ma tahtsin sulle vastust kirjutada ja see jõudis sinna ~700 sõna tuuri, siis ma postitasin selle oma blogisse.
    Natuke kergem, kui blogipostituse alla põhimõtteliselt arvamuslugu, mis on suht pikk, lugeda. :))
    Saad kätte siit: http://kolmeskohaskorraga.blogspot.com/2015/04/kupsuseksamist.html

    ReplyDelete
  4. Mul on hea meel, et ma ei kirjutanud ainult endale, vaid et teema läheb teistelegi korda: et leidub nii pooldajaid, skeptikuid kui ka neid, kes kategooriliselt "EI" ütlevad.
    Küll aga jäi üks asi mind natuke kripeldama, nimelt see tehnoloogiate ja vidinate maailm. Ma ei julge päris kindlalt väita, et tagasiminek intelligentsuse ja vaimulikkuse vallas ei ole toimunud... Ma tean, et mu postitus propageerib nutitelefone kui arvamusartiklite säilitajaid, aga tegelikult olen tabanud end nii mõnelgi korral mõttelt, et paratamatult kisuvad need meid ilukirjandusmaailmast eemale. Jällegi: see pole üksühene seos intelligentsuse langusega, aga mingid eeldused tagasiminekuks annab see kindlasti.
    Ma pole seda mõtet veel oma peas lõpuni vorminud ega tea, kuhu ma sellega täpselt jõuda tahan, aga see on lihtsalt üks punkt, mis mind valjuhäälselt kõnetas.

    ReplyDelete
  5. Lihtsalt selgituseks, et minu arvates reformijad arvavad, et tehnoloogiad ja vidinad viivad intelligentsuse alla, mistõttu nad nii ranged vormid tegid. Minu arvates vidinad pigem aitavad kaasa mõttelennule ja isegi avardab fantaasiat ja võimalusi.

    ReplyDelete
  6. Jaa, ma saan aru küll su mõttest, ei tahtnud üldse kuidagi kurjasti mõjuda. :)
    Ja lõppkokkuvõttes eks see oleneb vist kõige suuremal määral inimesest endast, kas ta kasutab oma nutiseadmeid targasti ja arendab oma mõttelendu, nagu sa välja tõid, või mitte...

    ReplyDelete