April 19, 2015

Ebaõnnestumistest

Mul on raske hinnata, kas eelmine postitus oli imenatukene murranguline või mitte. Mitte seetõttu, et see ringlema läks ja lõpuks taevas-teab-kus klassikommuunides resideerus - selliseid asju juhtub ikka ja võrreldes kõvemate tegijatega polnud mu statistilised näitajad sugugi teab mis suured. Võib-olla oli see mõnes mõttes murrang mu mõtteviisis. Teate küll, sain meki suhu ning tahaksin seda oma alateadvuses veel kogeda. Aga ainult alateadvuses, sest mulle kohe üldse ei sümpatiseeri see enese haipimine - mul läheb süda pahaks pelgalt mõttest hakata ennast sotsiaalmeedias reklaamima! Tundub, et mu truudel semudel - Evelinil, Kristal ja Katsil - on minuga märksa teised plaanid. Eile selgus, et kõigist neist saavad teatud valdkondades mu mentorid, et mind siit rohukõrte kõrguselt päikese poole utsitada. Ja siin ma istun, kirjutan taas oma tavalisest elust ega oska mõnda aega ühegi arvamuslooga lagedale tulla. Esiteks juba seetõttu, et ma tean: üldiselt lööb laineid negatiivsus, mitte positiivsus (sellest ka eelmise postituse võlu). Pidevalt sappi tootes minetaksin aga õige pea oma tegeliku ellusuhtumise ja vähe puuduks, et hakkaksin Kaur Kenderiga võidu kõigile labidaga lajatama, kes mu närve söövad. Nõnda siis hoiangi jälle vahelduseks malbet profiili ja ajan oma imeväikest liinikest, valmistades sellega peavalu kindlasti oma sõpradele, kes siiralt usuvad, et siit võiks midagi märksa paremat sündida.
Tegelikult pole käesolevas postituses midagi tavapärast, sootuks vastupidi! Täna kirjutan üdini ausalt oma mõõnaperioodist, mille otsustasin alguses üldse kajastamata jätta. Long story short: osalesime Leelodega eelmisel nädalavahetusel võistulaumisel ja meil läks halvasti. Ma ei ole harjunud ebaõnnestumistest pajatama: võiksin ju praegugi visata vaatamiseks need värviküllased pildid ja kiidelda, kui tore meil laagris oli (no tegelikult oligi ju), aga kas olen siis viimasel ajal kuidagi vahetumaks muutunud või peitub tegelik põhjus hoopis milleski muus, igatahes tunnen, et tahan kõik südamelt ära saada. 
Me läksime Leelodega konkurssi võitma. Keegi meist ei öelnud seda kordagi kõva häälega välja, ent eks me kõik aimasime, et oleme kõla poolest oma kategooria parimad - hääleseadja poolt nähtud vaev polnud kellelgi mööda külgi maha jooksnud. Mõistagi oli veelgi põhjust õhku täis olla: suvel tegid Leelod Venemaal puhta töö, võites ülemaailmsel koorikonkursil kaks esikohta ja - nagu see poleks juba piisav saavutus - kõigele lisaks ka grand prix'. Mis väljakutset see väike naiskooride võistulaulmine meile siis õieti pakkuda sai! Olime endile Kochi Aitadesse pika lauagi kinni pannud, seda mõistagi lootuses pärast konkurssi tähistama minna. Pean häbiga tunnistama, et kõigele lisaks oli mul oma Instagrami uue plaanitava pildi tarbeks pealkiri välja nuputatud: "Võit on magus!" Kui lääge.
Esitasime kokku kolm lugu, kõige rohkem põdesime Tõnu Kõrvitsa "Kaanoni" pärast (millest olen selles postituses juba juttu teinud). Samuti pelgasime "Tütre tänu". "Cantate Domino", mille olime seadnud kava lõppu, ei valmistanud muret ega peavalu kellelegi: sellest pidi saama kirss tordil, nõnda selge oli see meil!
Läksime lavale ja laulsime kenasti ära "Tütre tänu". Meeleolu tõusis. Seejärel esitasime puhtalt "Kaanoni". Vaatasin ümberringi, kõik muhelesid. Žüriigi naeratas tunnustavalt, võib-olla kirjutas diplomile juba mõttes meie nimegi, ma ei tea...
Ilmselt kirjutaski, sest meie dirigent tõi žürii esimehe käest hiljem sellise uudise: "Üldmulje oli olnud esimesest taktist selline, et see on kategooria võitja koor. Hea kõlakultuuriga ja musikaalne seltskond." 
Ja siis keerasime me "Cantate Domino" niivõrd metsa, et ma seda kirjeldadagi ei oska. Hea küll, see entusiasmist tingitud helistiku tõus, aldi ja soprani lahknemine, kuidagi vaevaliselt ühisesse U-duuri jõudmine... võib-olla olnuksid need vead veel kuidagi andestatavad. Aga meil jäi kuuendal leheküljel lugu pooleli. Kaks korda. Ja me kõndisime lihtsalt šokeeritult lavalt minema.
Ma arvan, et põhjalik laskumine sellesse, et jäime viimasteks, pole vajalik, sest nii võiski ju pärast sellist esitust eeldada: kuitahes hea kõlaga koor, kes lõpetab kolmest palast üksnes kaks, ei sobi kindlasti teisi edastama.
Ma ei arva, et prohmakal oli midagi pistmist saatusega. Kuulun ise koolkonda, mis sätestab: "Destiny is just a stupid excuse to wait for things to happen instead of making them happen". Millegi jaoks oli see kindlasti vajalik, seda ma ei salga: ilmselt tõi see meid maa peale tagasi ja tuletas meelde, et suhtuksime kõigisse võistlustesse täie tõsidusega (mitte et me oleksime enne olnud pirtsakad õhku täis printsessid). 
Edaspidi saame taas ainult tõusta!

*kõigi piltide autoriks on meie koori liige Teisi-Liis

No comments:

Post a Comment