September 6, 2011

Sõber on see, kes toob mingi täiskasvanu kohale, kui sa enam puu otsast alla ei saa. (Jacob, 7a)

Hahahaa, "lapsesuu ei valeta" on parim. Võib-olla ma mõnda aega hakkangi hoopis sealt pealkirju
võtma. :)
Niisiis, suured-suured vabandused, et ma niiiiiii kaua kirjutanud ei ole! Nii palju tegemist on olnud ja ma lihtsalt pole jõudnud. Sorri.
Hmmm.... nagu te kohe näete, läksin ma kooli vahepeal. Kuna mul väga muid pilte pole, saate mõned koolipildid. Mis seal siis ikka.
Eeeeee.... millest mul rääkida on? Sain "Tuulest viidud 2- e" läbi ükspäev. Väga rahul olen, kui ma nüüd ainult filmi ka näeks, oleks kohe ülikultuurne tunne. :) Käisin fotosid ilmutamas ja kleepisin pool seina täis. Käisin eile esimeses näiteringis. Pühapäeval proovisime Liisuga natuke pilte teha blogi jaoks. FEIL, sellest me ei räägi. :) Mul ei tulnud mitte midagi välja. Kunagi käisin muusikakoolis. Ja jooksmas. Ja trennis veepalliga hooplemas. Ja Johanna&Kelliga jääjoogitamas. Viimasel ajal (aka täna) olen õppinud juba nagu segane ja sõna otseses mõttes lohistanud oma rasket kotti ühest ruumist teise, sest mu õlg on ammu juba üles ütelnud. Kas see kott hakkabki iga päev seitse kilo kaaluma või?! Suure saladuskatte all mainin, et homne kujuneb ilmselt mu nädala kõige hullemaks päevaks. Kaheksa tundi+klaver+muusikalugu+solf. Ooooo kuidas ma juba ootan! 11 tundi, jess! Niuniuniu, miks just mina? Miiiiiiks?!
Kuna ma juba nii lastesõbralikus tujus olen, teeks väikese-Mannu fakte ka?
*Väiksena olin ma 100% veendunud, et raha pole sugugi kõige tähtsam asi elus. Kui üks pessimistlik laagrikaaslane (yeah, ma ju käisin veel fa-dieesis...) küsis, mis on see imeasi, mis on tähtsam isegi rahast, vastas väike Mannu täiesti enesestmõistetavalt: "WC". :)
*Mulle käis lasteaias kohutavalt närvidele see kahekaupa üksteise selja taga kõndimine. Siis ma alati mõtlesin, et kui ma suureks saan, tulen ma lasteaeda külastama ja võtan kõik lapsed kaasa ja me paneme kõik seelikud selga, läheme linna ja hakkame "Heliseva muusika" saatel kõik tänavatel keerutama. Hahahhaa, kohutav.
*Väiksena ma hakkasin endale vanaema abiga tiibu meisterdama, sest ma kartsin, et juhul kui ma ära suren, pole mul kuskilt nii kiiresti neid tiibu võtta ja äkki ma ei saagi taevasse. Kuna ma põrgusse minna ei tahtnud, tassisin neid tiibu igaks juhuks kogu aeg kaasas (ehk siis pool tundi).
Tegelikult kirjutaksin ma veel, aga kahjuks (noh, ega mul sellest ju kahju ei ole tegelikult) pean ma nüüd trenni lippama. Äkki tuleb järgmiseks korraks rohkem fakte meelde?

Kirjutage ikka kommentaare, siis on mul lõbus blogida. :)
Ja nautige kooli kuni veel tagumiste pinkide nimel võidelda jõuate,
xoxo

5 comments:

  1. Mõnusad faktid ja jällegi megailusad pildid. Väike tulevane fotograaf!:)

    ReplyDelete
  2. Tuulest viidud on minu arust raamatuna väga väga hea ja kaugelt midagi muud, kui vaid armastuslugu. Film aga on oma aja kohta päris asjalik, kuid jääb minuarust raamatule alla. Lisaks on see veel kohutavalt pikk.. Mäletan kui see tuli kord telekast, siis algust vaatasin, tüdinesin mõne aja pärast, läksin õppisin kontrolltöö ära ja kui see tehtud sai, oli see film ikka umbes poole peal ja vaatasin edasi :D

    ReplyDelete
  3. Mari-Ann: Hahahaa, see fotograafia on meeste pärusmaa (nägite kõik osavat sõnakasutust?!) ja ilmselt tambitaks mind seal lihtsalt julmalt taldade alla. Nii et ma kahtlen natuke selles teises lauses. :) Aga suur-suur aitäh ikkagi! :)

    Eliise: Mhmh, minu meelest ka. Aga filmi ma olen näinud täpselt poolteist minutit. :) Kui see telekast käis, pendeldasin ma kuskil kodu ja muusikakooli vahel, aga korraks juhtusin nägema. Mingi ball toimus, aga ega see vist väga selgeltvõetav mõiste pole... aga ma vaatan selle ära kunagi! :)

    ReplyDelete
  4. Nii head lõbusad faktid, ei saa jätta ka mainimata et mul on samasugune viinamarjadega vihik :)

    ReplyDelete
  5. Oo ma tänan, ja mainiks veel, et see vihik on üks mu lemmikuid. Ühtekad, hahahaa. :)

    ReplyDelete