September 24, 2011

Keha lõpeb kingadega (5a)

Bonjour!
Pole kõigest mingi miljon aastat kirjutanud, loodan, et andestate!
Ma tegin pilte eile, mis on suur samm endise muretu elu suunas. Teate ju küll, see elu, mil oli aega tegeleda ka asjadega, mis mulle päriselt meeldisid ja huvi pakkusid. Tegelikult pole praegu häda midagi, pendeldan üsna edukalt kuskil klaveritundide ja kooli ja trenni ja näitlemise vahel. Aga väga murelikuks teeb tõsiasi, et ma ei mõtle fotograafiale enam üldse. Või noh, pole päris tõsi. Kui ma varem ikka nädal aega planeerisin, millest laupäeval pilti teha ja nädalavahetuseks oli pea mõtteid täis, siis nüüd valitseb seal lihtsalt selline kohustuste(loe: klaveri)laviin, et ise ka ei usu. Ja kui tahaks veel joosta, kellegagi kinno/õue minna või raamatut lugeda, siis lükkub pildistamine edasi ja edasi ja edasi... aga ma luban, et võtan ennast käsile! Note to self: Ei jäta maha oma kõige suuremat kirge ainult mingi lõpuaasta tõttu. :)
Okei, pildistamisest. Otsisin oma tagahoovist kõige täiuslikuma ruutmeetrikese asfaldit ja puhastasin lehtedest. Tassisin sinna hunniku märkmepabereid ja laotasin maha. Titekas, huh? Reaalsus oli masendav. Eile valitses õhtu otsa selline tuul, et päris meeleheitele ajas. Ma ei tea, kas see oli mingi Katja järelmõju või midagi veel hullemat, pildistamise hetkel tundus see täielik õudusunenägu. Just siis, kui olin märkmed maha sättinud, lennutas see need minema. Ja veel. Ja veel. Ja veel. Ja veel. JA VEEL. JA VEEL. JA VEEL. Jooksin mööda hoovi ringi, olin alla andmas, kuid õnneks tuli Kristin mulle appi. Üks meist hoidis märkmeid kinni, teine jooksis järele neile, mis siiski lendu pääsesid. Kui tuul vaibus, sain pildistada kaks kaadrit, siis kogus see jälle võimsust ja kõik algas otsast peale. Ja veel. Ja veel. Ja veel. Aitäh, Kristin. Sul oli kindlasti megaigav, aga ilma sinu abita ma poleks suutnud. :)
Õhtu poole käisin teadlaste ööl Mannu ja Katiga, oli väga lõbus. Oleksin pidanud ikkagi tähetorni kaamera kaasa vedama, niuniuniu. Külm oli ainult. Lobisesime kuskil pingi peal kaua aega, siis soojenesime Verneris üles. Veerand üheteistkümne paiku jõudsin koju ja veetsin õndsaid hetki "Pilapasknääri" lugedes (kusjuures sain selle täna läbi, see oli üliawesome!).
Ja pidin lihtsalt mainima, et kuna mu empsi ja Mariid ei ole jälle paar päeva, olen ma oma isa ja vennaga kahekesi. Asjassepühendatud teavad, mida see minu jaoks tähendab. :) Pikalt polegi vaja seletada, tuleb lihtsalt palju süüa teha. Ja ideaalolukorras sellest endale mitte midagi jätta. Ja tavaliselt ongi tegu ideaalolukordadega. Sest nad on suutelised sööma nii, nagu oleksid viimased 67566525 aastat vangikongis ilma toiduta elanud ja nüüd äkki ühe lihakäntsaka tõttu kaklema hakanud. Täna küpsetasin näiteks rosina-kaneelisaiakesi. Esimene ja siiras küsimus nendelt: "MIKS NII VÄHE?".
Lõpetan tänaseks, loodan, et nautisite. :) Eks ma siis endiselt üritan tihemini, ausalt!
Kirjutage ikka kommentaare ja olge armsad,
xoxo

/Ahjaa, neljapäeval oli veepall jälle, wohoo! Lõin kolm väravat ja peaksin hakkama ette vaatama ühe kaheteistaastase poisi suhtes. Tegelikult ma ei teagi, kuidas mängu seis jäi lõpuks. Peale kolmandat väravat tegin jalakese katki, nii et seal oli suur sakiline haav, kust tuli verd. Ja kohene kommentaar Ericult oli siis: "hoia minust küll nüüd oma HIV´iga eemale" (neile, kes pole Kaare tunnis käinud, mainin igaks juhuks, et see oli siiski ainult puhas sarkasm, mitte midagi enamat). :)

10 comments:

  1. "Miks nii vähe?" haha :D:D

    Aga see, et sul on vahepeal perioode, kui fotograafia ei ole esiplaanil, on minuarust normaalne nähtus ja peagi mööduv. Mul oli vahepeal sama värk, aga asi polnud isegi ajapuuduses aga lihtsalt, mõtted olid otsas ja polnud tuju kuidagi. Aga lõpuks läks ikka üle :)

    ReplyDelete
  2. Haha, see on tegelikult veel leebe kommentaar. :) Tavaliselt kuulen neid stiilis: "soodat on liiga palju" või "see küll kuhugi ei kõlba" või "noh, eks ma siis pean selle asja ära sööma". Mitte et see võtaks nende söömise tempot maha muidugi...

    Väga rõõmustav on kuulda, et see mööduv on. Ma olin juba tõsiselt mures. :)

    ReplyDelete
  3. Tsaukii Maris. :) Tore on su blogi lugeda! Mulle meeldib tohutult see märkmepaberite pilt. Ja su õde on niii armas!! :):) Ja ma loodan, et sul on aega esmaspäeval näitekasse tulla. :)

    ReplyDelete
  4. Tsauki-tsauki. :) Aga loomulikult tulen ma esmaspäeval näitekasse. Vea ennast siis ilusti kohale. :)
    Ja suur-suur aitäh sulle! Kusjuures ma mõtlesin, et kunagi kui Mariil sünnipäev on, teen ma ekstra postituse, mul on neid pilte niiii palju.

    /Ma loodan, et sa ikka said aru, et "Pilapasknäär" on "Näljamängude" 3. osa. See oli suurepärane, loe kiiremini. :)

    ReplyDelete
  5. Mis asi see õunadega asi on? Hullult isuäratav näeb välja. :D

    ReplyDelete
  6. Täiesti tavalised ahjuõunad. :) Megahead olid, ma lihtsalt ei saanud nendest mööda minna!

    ReplyDelete
  7. Ma tegin eile moussed nii et mulle endale ei jätkunud ja siis teised pärast vingusid et miks nad ainult 2 kausitäit said... I must say, jagajale jäävad näpud...

    Need asjad nägid senikaua head välja, kuni ma lugesin, et need on rosinatest ja kaneelist. 2 asja mida ma kokanduses ei kannata :D
    Oleksid võinud vähemalt minu pärast valetada :(

    Näe, said oma kommentaari, säh sulle rosinaid kaneeliga! :) (Ei ma tegelt norm vend)

    ReplyDelete
  8. TEGIJALE jäävad näpud, mitte JAGAJALE! Tegelt on see üks ja seesama.

    Eeee... Johanna? Need ahjuõunad ei olnud rosinate ja kaneeliga. KANEELIsaiakesed olid KANEELIGA, ma loodan, et selle kannatab su kokakunst välja. :) Rosinaid panin ka, nämmnämmnämm. Aga need õunad on niisama random.

    No tänan väga, ja säh sulle võileiba tordiga (ma ei osanud paremini sõnadega mängida, sorri). :)

    ReplyDelete
  9. Mariil on kunagi jube mõnus vaadata kindlasti neid superägedaid pice, mis ta suur õde temast teinud on. Samal ajal kui minul on ainult hunnik vannis tehtud jms pilte.

    ReplyDelete
  10. TÄPSELT, minul on ka ainult ülevalt alla tehtud vannipildid, rannapildid ja magava lapse pildid. Siis tekki mässituna sünnitusmajas ning kuskil auto tagaistmel. MIIIIIIKS? :( Ma sündisin valel ajastul, tehnika hakkas arenema just siis kui mina suureks kasvasin!

    ReplyDelete