July 26, 2011

We make our fortunes and call them fate

FAKTIPOSTITUS:
*Mulle käib kohutavalt närvidele, kui ma Mariid kärutan/temaga ringi jooksen ning inimesed vaatavad mind mingi haletseva, hukkamõistva, üleoleva ja samas ka kaastundliku pilguga. Kas nad tõesti arvavad kõik, et ma sünnitasin neljateistkümneselt?! Ja see lihtsalt tekitab ebamugavusi, muidu ma ilmselt ei vinguks. Üks hulkur pöördus kord minu poole fraasiga "Vabandage proua...". Ja kord jäi üks vanapaar mind ja Mariid suurte ehmunud noored-on-hukas- silmadega järgi jõllitama (okei, seda on tegelikult palju juhtunud. Aga nende pilgud olid lihtsalt unustamatud).*Kui kell on näiteks 13.13 või 00.00 või 12.21 või 20.20, siis ma juba automaatselt soovin midagi. Enamasti tuleb mul esimesena meelde alati palve, et klaveritund ära jääks või et mu klaveriõps mu sonaati ei küsiks või et ma oma klaverieksami positiivselt sooritaksin. Yeah, deep. Ma lihtsalt vihkan klaverit liiga palju, et muud soovida. Nojah, suvel on kõik hoopis teistmoodi, siis soovin ma huvitavamaid asju. Hmmm, lasteaias soovisin Birgita ja Maarja tülli ajada, et Maarja jälle minuga mängiks. :) (Tülli nad vist ei läinud, aga lõpuks me hakkasime hoopis Birgitaga mängima).*Kuueaastasena ma kirjutasin ühele poisile armastuskirja. Hahaa, ilusti trükitähtedega ja joonistasin südamed ka peale. Äkki isegi lõhnastasin? Pärast ei julgenud igatahes nädal aega majast lahkuda.*Üheteistkümneselt kutsusime ühe kambaga vaimu välja. Ega ma väga ei kartnud, aga elevil ka polnud. Lihtsalt... neutraalne. Igatahes jändasime peeglitega ja lasime vaimul käe ümber kaitsevõru panna, mis pidi soe olema. Noh, me tüdrukud kõik katsusime oma rannet iga kahe sekundi tagant, et veenduda, et see ikka soe oleks. Nojah, muidugi soojenes see lõpuks üles, füüsikaseaduste vastu ei saa. Põhimõtteliselt ei juhtunudki midagi. Kujutasin endale öösel jubedaid asju ette, aga elu läks ilusti edasi. Nüüd ma ilmselt uuesti surkima ei hakkaks. Esiteks, nüüd suuremana see juba tundub mulle nõme ja lapsik. Teiseks, kui midagi PEAKSKI juhtuma, siis mu kujutlusvõime on nii palju edasi arenenud, et ma väriseksin kuu aega voodi all. :) Aga pigem on asi ikka selles, et ma ei taha surkida.*Terve oktoobri ja novembri ma unistasin murelitest. Ja nüüd, suvel, pole ma ühtki murelit saanud! Okei, eee... viis tükki sõin vist. Aga minu pere on ikka alati olnud kirsiusku rahvas.*Kord mõtlesin, et ei tea, mida päevalt oodata. Niisiis otsustasin horoskoopi lugeda. Ja mis oli täpselt sellel päeval kirjas? "Võib-olla ei peaks sa kõiki ennustusi ja horoskoope puhta kullana võtma. Katsu olla sina ise." Vot SEE oli küll hoop.
Loodan, et nautisite!
Ma tegin täna uusi pilte, kuigi ma pole enam kindel, kas need arvutis ka ilusad jäävad. Igatahes hoian pöialt ning hetkel vabastan arvuti ning teen väiksese õhtuse jooksu. Äkki. Kuus kilomeetrit, kui VÄGA palav ei ole, siis vast isegi kaheksa. Tegelikult nagu väga ei viitsi ennast välja vedada, aga... noh, ma ikka parem lähen.

Kirjutage ilusaid kommentaare
xoxo

8 comments:

  1. Hmmm... huvitavad faktid... ma ise kuueaastasena just armastuskirju ei kirjutanud, aga Tallinnas esimeses klassis sain mingilt klassivennalt armastuskirja, sametist südamed olid isegi peal! Aga ma ei lugenud seda läbi, vaid viskasin kogu klassi ees suure vihaga prügikasti :D Kui väike ja loll ma olin...
    Aga segadusse ajab mind see, et sul on nende "meow" piltide peal mingid karu käpajäljed, kas mitte kassi omad ei peaks olema? Doesn`t make sense at all...

    Still, väega hullult kenad/armsad jne. pildid!!!
    YOU`VE DONE IT AGAIN :S

    ReplyDelete
  2. Ummm... ma oleksin küll seitsmendas taevas olnud kui keegi oleks MULLE väiksena armastuskirja kirjutanud. Esimeses klassis oli üks poiss, kes mu nime taha südameid joonistas, aga seda vist armastuskirja alla lugeda ei saa? Ta läks teises klassis ära ka, näh.
    Eeeee... NEED ON KASSI KÄPAJÄLJED MA ÜTLEN, tule ja sodi mu klaverile ise siis ilusamad. :) Mis parata, ilmselt oli see siis lampjalgne kass. :)

    Still, ülisuur aitäh!

    ReplyDelete
  3. deeeeem, ma armastan seda klaveri ja karukassi käpajälgedega pilti. :D aaaah.. see on nii hea. :D

    ja mannu, hahaha, tglt võiks küll vaime välja kutsuda. :d ma kujutan ette, et me naeraks ennast ribadeks ja siis see vaim kuuleks ja siis ta hakkaks ka naerma ja siis me naeraks kolmekesi koos. xD :D

    ReplyDelete
  4. a seda ka, et ma pole ikka sind fb'st üles leidnud. :(

    ja seda ka, et sa võiksid sellelt kommenteerimiselt need kontrolljurad (noh, see.. word verification) vms asjad maha võtta. ;) (see on ainult minuarvamus, aga mind sellised asjad häirivad. ;) )

    ReplyDelete
  5. Aitääääh, Keith. :)
    Eee... äkki hakkaks lihtsalt naerma ja naeraks kahekesi koos? Meil pole mingeid vaime naerma vaja, ma võin tema eest ka naerda. :)

    Päriselt? Ma pole seal vist 2 nädalat käinud ka. Aga ilmselt ma ei meeldi facebookile, sellepärast ta mind otsida ei lasegi.

    OOTA, mida? Kas mul on need kontrollijurad peal? Ma olen aasta aega elanud õndsas arvamuses, et mul neid ei olegi, sest ma võtsin need nagu maha... MIS TOIMUB? Eks ma proovin veel :)

    ReplyDelete
  6. Hahaa.. seoses armastuskirjaga tuleb mul meelde see, et ma kunagi esimeses klassis üritasin jätta muljet, et mu naabripoiss on mu klassivennale kirja saatnud, kus on öeldud, et mu klassivennale peaks Marilind meeldima, sest ta nii ilus jne. Kõige pullim oli see, et ma kirjutasin selle ise, üritasin hästi imelikke tähti teha ja siis andsin selle koolis talle. See oli nii ... alatu minust ja mul oli sisemas niiiniii piinlik.. :D:D Jube kogemus.

    Aga muidu.. sul on jälle nii ilusad pildid! Mulle nii meeldib see Parisi pilt!

    ReplyDelete
  7. Ma saan sinu esimesest faktist täiesti aru. Ma ükskord käisin Marttiga jalutamas, tema oli õigemini kärus ja siis tulid mulle kaks naisterahvast vastu. Üks oli keskealine, teine oli palju vanem ja see vanem naisterahvas vaatas mind sellise põlastava või hukkamõistva pilguga. Täiesti haige. :D

    ReplyDelete
  8. Marilind: Hahahhahahahahahahaa. :) Appikene, kuidas see võimalik on?! Sa võiksid oma blogisse mingi feili-rubriigi teha.
    Ja suur aitäh komplimendi eest! :)

    Ragne: NO TÄPSELT! Megahäiriv, eks. :)

    ReplyDelete