December 1, 2017

I was sad and drunk and blogging

Jätkuks sellele postitusele. Ei julge lubada, et suudan sel aastal minu, Krista, Katsi ja Evelini iga-aastase blogmas'iga sammu pidada, ent algus on igatahes tehtud!

November 28, 2017

November ei ole alati hall

"Mul on tunne, et sa oled ainus, kes seda vahetussemestrit naudib," jäi mu kõrvu kajama Heleni üpris resoluutne seisukoht, kui meie jutt triivis koduigatsuse teemale (väitsin nimelt, et minu jaoks on semester möödunud liigagi kiiresti ning mul on hea meel, et olen sunnitud pärast pühi veel viimaseks eksamiks tagasi tulema). Ma tahaks väga loota, et tal pole õigus, kuid mida rohkem ringi vaatan, seda enam tundub, et rusuv novembrirõskus on lõviosa üliõpilastest oma raudsesse haardesse vangistanud. Näen enda ümber morne nägusid ja tunnetan ihukarvadega peade kohal heljuvat ängi. Sess on kohe-kohe kätte jõudmas. Ma ei saa aru, kas mu maailmapilt on väga väärastunud, et ma lihtsalt ei adu sessiga kaasnevat tuska - igatahes tundub see nõnda ebaoluline kõige selle kauni kõrval, mida siin enda kohta igapäevaselt avastan ja kogen. Olen viimasel ajal joonud võib-olla natuke liiga palju särtsakat chai'd, krõbistanud natuke liiga palju magusaid mandleid, vaadanud natuke liiga palju tähistaevast ja kuulanud natuke liiga palju Sons Of The East'i. Mulle meeldib mõelda, et mu päris elu on midagi palju enamat kui ülikool: seiran laisalt seda tiirlevat rotiratast, mitte ei jookse selle sees, hing paelaga kaelas*. Usun, et nõnda ongi õige ja hea. Olen lammutanud viimasel ajal massiliselt oma tõekspidamisi, hinnanud ümber kaljukindlaid seisukohti ja täiendanud lülihaaval oma elufilosoofiat. Ja ikka ja jälle mõistnud, kui palju on mul veel enda kohta avastada. 
Muide, käisin täna professori kontoris oma sünopsise ideed arutamas -  rääkisime kümme minutit mu plaanist ja lahkasime seejärel kaks tundi inimsuhteid, eneseteostust, elu mõtet ja ühiskonna valupunkte. See oli ilus! Kinnitas hästi mu uskumust, et halli argipäeva kangast on võimalik leida ka sinna sisse põimitud päikesekiiri. Selle peale asjakohased kullakarvalised siiruviirulised hommikupildid ka.
Ja rohkem mul mõtteid polegi - selline sinisilmne mõttearendus siis täna.
*vahetult enne eksameid jooksen endal rotirattas hinge seest

November 17, 2017

Veneetsia järelkaja (ma lubasin, et see tuleb!!!!)

Ma ei oska millegagi põhjendada häbitut tõsiasja, et üks selle suve (ning ühtlasi terve aasta) värvi-, heli- ja lõhnaküllamaid kogemusi on jäänud blogimaastikul väljateenimatult kajastamata. Kui siis ainult sellega, et olin reisilt naastes veel sellises lummas, et ei osanud kuskilt pihta hakata. Eile õhtul jõudis aga kätte õnnis hetk, mil mu Veneetsia uim hetkeks taandus, nii et jõudsin pildid üles laadida ja postitusega pihta hakata. Nüüd pole midagi muud, kui vilkuvat kursorit trotsida ja kogu oma mõtetejada võiduka lõpuni trükkida!
Paljud pisidetailid on peast pühitud; ajukurdudesse on talletunud pigem üleüldine emotsioon, mille Veneetsia minus äratas. Ta tervitas meid (mind ja Johannat - toim.) kui pikisilmi oodatud külalisi, krabas meil käest ja tiris söögilauda, ilma et oleks andnud meile aega ümbritsevat korralikult seedida. Ta lükkas meid pehmesse tugitooli, käskis end koduselt tunda ning asus meile ette kandma oma parimaid palasid - mitte vaid sööki, nagu võiks järeldada sellest metafoorilisest võrdlusest (kuigi nautisime oma reisi jooksul Itaalia kööki täiel rinnal: tarbisime süümepiinadeta lumivalget saia, pehmet kui vatt, korralikku kodukootud külmpressitud oliiviõli ja suus sulavat rammusat gelato't), vaid ka üleüldist muretut atmosfääri, kihavat rahvasumma, lillepotte, aknaluuke, tuvisid, kasse ja tänavakunstnikke. Võiks ju arvata, et päris elus ei juhtu kunagi nõnda, et puhkad sillal jalga, mugid mõnuga äsja ahjust väljunud krõbedaservalist pitsat ja kuulad, kuidas mööduvad gondlimuusikud kannavad mahlakal pavarottilikul tenorihäälel ette "O sole mio't", kuid on!!! Ma ei oleks säärast stseeni võtnud tõe pähe ka kõige enam klišeedesse uppunud romantilises komöödias, ent võta näpust - olime omaenda silmade ja kõrvadega säärase mesimagusa stseeni tunnistajaks. Sellest konkreetsest filmistseenist inspireerituna ka tänane meeleolumuusika.

Veneetsia oli kirju, soe, pulbitsev ja nooruslik. Joobusime selle kaootilisusest, mis näis järgivat siiski mingit kindlat mustrit, korrapära. Tänavad kihasid siia-sinna siiberdavatest turistidest, kuid ometi sobisid nad tänavapilti kui valatult - kohati näis, nagu oleksidki Veneetsia platsid ja tänavad ette nähtud herilasepesa kombel sumisevatele inimhordidele. "Kaootilisus korrapäras", nagu üritas oma Veneetsia muljeid sõnadesse valada Johanna - istusime mõlemad kanali ääres, käes mahlast tilkuvad arbuusiviilud ning pilgud mõtlikult suunatud vastaskaldal paiknevatele majarodule. Või oli see siiski "korrapära kaootilisuses"? Midagi säärast! 
Meie reisi lisasid kindlasti särtsu kaks Couchsurfi kaudu leitud võõrustajat: kolme chihuahua uhke omanik Sonia, kes ei valdanud sõnagi inglise keelt, ja boheemlaslik Francesco, kes kutsus meid viimaseks kaheks ööks spontaanselt enda poole. Et meid peibutas huvi võõrustaja vastu, kellega saaks päriselt ka suhelda, ja tema ahvatlev asukoht, otsustasime minna. Niisiis möödusid meie viimased kaks õhtut Francescoga merre kukkuvat päikest vaadates, seltsiks tema segatud kõikvõimalikud kokteilikombinatsioonid ja nektariinid. Ja välibassein. See oli elu, ma ütlen! Täielik musternäide sellest, kuidas spontaanselt ostetud Ryanairi odavate piletitega võib kullaauku sattuda. Kindlustasin endale meie (liigagi üürikese) reisi jooksul mitme kuu jagu D-vitamiini, korraliku suvise jume aluspõhja (mis meie viletsa Saksamaa suve jooksul edasi ei tumenenud) ja nisujahu üledoosi. Võib vist öelda, et käik läks täie ette - vähemalt leidsid kõik Itaalia stereotüübid kinnitust!
Hoiatus, järgneb mustmiljon pilti - kannatlikku meelt ja uute seiklusteni!