August 3, 2017

Möödunu seletusi

Tunnetan viimasel ajal üha enam, kuidas tüürin lihtsuse ja minimalismi poole. Vaimustun pisikestest momentidest, tibatillukestest õnnekillukestest ja kvaliteetsetest inimsuhetest (eeskätt jagatud hetkedest, emotsioonidest ja sõnadest). Mul on materiaalsetest väärtustest rõhutatult savi; tunnen, kuidas liigsete asjade omamine mind füüsiliselt koormab. Mu garderoob pärineb suuremalt jaolt teiselt ringilt ja ning värske toidukraam üsna tihti niisamuti. Dumpster diving'u võimalikkus Rostockis on aga sootuks teine teema, mida tahaksin eraldi lahata...

Aga tagasi minimalismi juurde: mul on üks imehea soomlannast sõbranna, kellega kasvasin kokku Norra semestri jooksul. Tema viljeleb hetkel just säärast rousseaulikku tagasi-juurte-juurde-filosoofiat, mis on minugi praeguseks eluideaaliks. Ta kolis nimelt mõneks nädalaks üksinda oma onu 200 aasta vanusesse puumajja Kesk-Soome tühermaal (7 autosõidutunni kaugusel Helsingist), kust puudub vesi. Seal ta siis mõtiskleb, hingab ja kuulab vaikust; korjab mustikaid, kütab suitsusauna ja seob kasevihtasid; joob piparmünditeed, korjab nõgeselehti ja küpsetab naadipirukaid; tikib, loeb ning vaatab vanu fotosid. Tahtsin talle kangesti teada anda, kuivõrd lahe on see, mida ta teeb, ent sõnumi saatmine oleks muutnud mu mõtte niivõrd tühiseks. (Olen viimasel ajal üldse kehv sõnumitele vastaja, sest mulle ei istu enam see sotsiaalmeedia poolt propageeritud 24/7 kättesaadavuse ideoloogia - samas veel poolteist aastat tagasi ei suutnud ma oma näppe telefonist pooleks tunnikski eemal hoida, sest paljas mõtegi sellest, et keegi võis olla vahepeal kirjutanud ja kui ma kohe ei vasta, lõigatakse mind välja, täitis mu õudusega.) Niisiis otsustasin talle hetkeemotsiooni ajel helistada. See oli äärmiselt pentsik kogemus, sest helistamiseks kasutan oma telefoni tõesti üksnes siis, kui on aeg-ajalt tarvis emale midagi kiireloomulist teatada. Aga seda võiks ometi tihemini teha! Lobisesime kohe mõnuga - tundus, nagu poleks vahepeal üldse aega mööda läinud (sellest, et siiski oli, andis tunnistust tõik, kuivõrd palju oli meil mõlemal vahepealse aja jooksul jutuainet kogunenud). Umbes viiskümmend minutit pärast kõne alustamist jõudis mulle kohale mõte, et Saksamaalt Soome helistamine läheb mulle veel kalliks maksma. Üsna varsti pärast seda sõnasime rutakalt tsau ning ma pole tõele au andes julgenud oma telefoniarvet avada. Ilmselt pean panema selle spontaanse kõne alla kogu varanduse, mis juulikuu jooksul hotellis töötades kokku kühveldasin. Aga ma ei muudaks midagi!
Ma käisin juulikuu jooksul tõepoolest tööl. Suures ja uhkes hotellikompleksis, mis oli igati oma viit tärni väärt. Töötasin reeglina hommikubufees, ent ka restoranis ja baaris. Panin seal kõrva taha kaks tõdemust: esiteks polnud mu amet kindlasti selline, mida tahaksin pidada nüüd ja igevesti, aamen. See hõlmas tohutut ringijooksmist, stressi ja rutiini, samuti alandlikkust (klient on kuningas ning niisamuti kõik kõrgemal hierarhiaredelipulgal seisvad kaastöölised). Teadmine, et teen seda tööd siiski vaid ajutiselt ning nuuman selle abil oma Taani semestri kukrut (või kompenseerin telefoniarvet, nagu selgus hiljem), muutis töö minu jaoks talutavaks. Kindlasti noppisin sealt tulevase elu tarbeks kasulikke oskusi. Salvrätikute voltimise ja veinipokaalide poleerimise peenest kunstist ehk tähtsamgi on suhtlemisoskus ja -julgus, mida eneselegi märkamatult korralikult lihvisin (jah, sest julgust peab ikka kõvasti jaguma, kui sind su esimese pooltunni jooksul, mil sa pole menüüd näinudki, saadetakse kliendi juurde, kes ütleb sulle kaks korda kõva Baieri dialektiga "palun mulle üks blablablaaaaajsdhbhbla", nii et sa pead vabandades veel kord üle küsima, millega tegu). Seevastu igapäevase leiva ja katusealuse nimel sellisel ametipostil rügamine tõukaks mu ilmselt lohutusse rotiratasse, mida iseloomustaksid märksõnad "töö", "söök", "voodi" ja "korrata (kuni surmani)". Arvan, et pikemas perspektiivis sinna jäämine suretaks minus igasuguse lootuse, et elul peab ju olema ometi veel midagi enamat pakkuda. Nagu matkamine Suures Kanjonis või pandade kallistamine Hiinas. 
Teine ameti jooksul kõrva taha pandud tõdemus: kohe kindlasti ei soovi ma muutuda oma keskmiseks rikkaks kliendiks. Võiks ju arvata, et iga valges ametikitlis näitsik, kes täiendab saiakorvi otse ahjust tulnud auravate kuklitega ning toob juurde astelpajumahla, piidleb silmanurgast imetluse ning kadeduse seguga oma heal järjel olevaid kliente, kes tulevad sisse kallites riietes, võtavad kohvi ja värskelt pressitud apelsinimahla ning suunduvad barokkstiilis lühtritega ballisaali (või hoopis päikeseterrassile, mis asub kohe mere ääres)... Aga ei. (See mõte ei käinud peast läbi vaid minul, vaid mu vahetuvatel töökaaslastelgi.) Ehkki mulle jäi silma palju ülitoredaid lastega peresid, vanemaid reipaid pensionäre ja malbeid Taani turiste, leidus neidki, kelle jaoks oli ciabatta liiga kõva, nuga liiga nüri, maasikas liiga magus, röster liiga aeglane. Need olid kliendid, kes näisid kogu oma olemusega etendavat hoopis üht suuremat sorti näitemängu: need, kes tulid, võtsid oma taldrikule viilu arbuusi ning jätsid sellest demonstratiivselt veel poole järele. Visake minema, mulle piisas! (Toidu raiskamine toimus muidugi suuremates mõõtmetes kui pool arbuusiviilu ja seda oli äärmiselt valus kõrvalt vaadata.)

Aga oli selle ametiga kuidas oli, nüüdseks olen igatahes ametirüü varna riputanud, pigistavad kingad jalast võtnud ja koju lõõgastuma tulnud! Ka oma uurimistöö andsin viimasel Rostocki nädalal sisse, ent pole selle kohta veel tagasisidekübetki kuulnud. Samas ma isegi ei viitsi juurelda teemal, kas see võib olla nüüd väga halb märk... 
Veetsin esimese koduse päeva Martiniga Ihastes. Sõitsime jalgratastega pärale, korjasime kasvuhoonest sületäie tomatit-kurki-basiilikut, kokkasime, jõime liitrite viisi värsket piparmünditeed, korjasime-puhastasime vaarikaid, sõitsime õhtu edenedes Konsumisse varusid täiendama ja kokkasime uuesti. (Tegelikult võiks täpsuse huvides asendada pea kõik eelmise lause mitmuse esimesed pöörded ainsuse esimese pöördega, sest mu pisivend osutus mulle endalegi üllatuseks siiski liiga pisikeseks, et ilmutada huvi vaarikate või veekeetmise vastu - niisiis täitis ta rohkem lihtsalt ilus olemise eesmärki. See kukkus tal aga edukalt välja ja suveidüll oli siiski vohh missugune!)
Üliveider on mõelda, et juba kahe nädala pärast lendan Aarhusi. Pärast lõputuid koduotsinguid leidsin endale sealt paari nädala eest pesa! Ma ütleks, et koduotsinguid Aarhusis võiks iseloomustada märksõnaga mission impossible, sest no tõesti! Meile, välisüliõpilastele, teatati juba kandideerimisprotsessi alguses, et ühikakoht pole garanteeritud (vastupidiselt Bergenile, kus ei pidanud selle pärast muretsema), nii et hoidku me silmad privaatturul lahti. Nii läkski: ei mina ega ka paljud teised mahtunud ühikasse. Algasid laiaulatuslikud otsingud. Facebooki gruppides, erinevatel kinnisvarasaitidel, üksinda, seltskondades... Huvitav oli vaadata, kuidas inimesed ümber grupeerusid: küll otsisin korterit lätlanna ja rumeenlannaga, olles samal ajal kontaktis ka suure eestlaste pundiga, veeretades mõtteid majaotsingutest; küll suhtlesin hispaanlase Ivariga, kellega me oleme juba päris lähedased netisõbrad, mingi 18aastase kutiga, kes ei paistnud jagavat ööd ega maad sellest, mis ta ümber tegelikult toimub, kahe Itaalia neiuga ja arvukate kohalikega. Isegi Bear Gryllsi (teate küll, see ekstreemne hull) poeg kirjutas mulle, ega ma temaga koos korterit ei soovi otsida. :) Seega võib tõdeda, et mul on juba enne Aarhusi lendamist seal ees tuttavad, kellega kindlasti kohtume. Mida aeg edasi, seda enam hakkasid aga inimesed alt hüppama, kuna olid leidnud siiski privaatse toa, ja grupikeste vahekorrad muutusid. Õhkkond muutus pingelisemaks. Olin ka ise üksinda otsimise peal väljas. Pidasin vastu mitu skaibikõnet, kuhu investeersin tohutult energiat ja aega (samuti lootust, kuna olin juba landlord'iga usalduspinna sõlminud), et kuulda siis järjekordset "so sorry but'i". Komistasin ka kolme petuskeemi peale, mis sarnanesid üksteisega sellepoolest, et mind üritati veenda ilma ühegi lepinguta ruttu-ruttu landlord'ile paar tuhhi üle kandma (aga ruttu, enne kui koht ära napsatakse!!!!). (Mainin igaks juhuks, et ma siiski ei kandnud kellelegi mõtlematult raha.)
Aga lõpuks leidsin oma koha siin päikse all!!!!!!!!! Tuli üks pakkumine, millele pääsesin õigel hetkel jaole, ja suutsin landlord'ile piisavalt hea mulje jätta, et tema favoriidiks kujuneda. Kokku kirjutas talle, nagu ta hiljem väitis, kuskil 50-60 inimest. Tegemist on majaga 12 kilomeetrit väljaspool kesklinna (miinus, mis oli selleks meeleheitepunktiks juba mulle täiesti tühine, kuna teine alternatiiv olnuks campus'e ees telkimine), kus hakkan elama kahekesi tema 24aastase tütrega. Plussid: hind on soodne (Taani mastaabis), maja on möbleeritud, mul on oma hommikupäikesega terrass. Transpordiküsimus morjendab küll veidi, aga lõppkokkuvõttes on elamispinna leidmise kergendus üüratu. 
See pakkumine ei tulnud mõistagi väikese draamata: landlord mainis, et ehkki olen ta favoriit, pakkus ta tuba ka oma eksile, ja kui eks peaks nõustuma, ei ole tal muud valikut kui tuba temale loovutada. Nii läkski. Landlord kirjutas mulle pika kirja, kui kahju tal on. Mina tundsin end tühjaks pigistatuna. Jälle nii palju energiat täielikku tupikusse investeeritud! Ent ülejärgmisel hommikul seisis mu postkastis kiri: "I realized why my ex-wife is my ex and not my wife. She changed her mind. Again." Seega long story short: nõnda ma endale toa saingi! :):)

Ma ei oska Taani semestrist veel mitte midagi oodata ega soovida. Mulle pole kohalegi jõudnud, et juba õige pea sinna lähen (ja ega vist ei lähegi, kui kohe-varsti lennupileteid ära ei osta (täiendus: ostsin!)). Samas ongi suure tõenäosusega arukam üks samm korraga võtta ja hetkes elada. Praegu keskenduda Eesti värvidele ja lõhnadele. Sõpradele! Taani muljetele siis, kui õige hetk on käes.

*Pildid pärinevad minu ja Johanna peaaegu kahe kuu tagusest Veneetsia-tripist. Iga päevaga hääbub mu ind meie reisi lahata üha enam (mõeldes tohutule ajakulule, mis sellega kaasneb), ent lõplikult maha pole ma seda mõtet veel matnud! Mine sa tea!

July 6, 2017

Kuidas ma keset sessi korraks laulupeole tulin

Sõbrad, ma käisin korraks Eestis!!! Oma päris ma koju sel korral ei jõudnudki, kuna liikusin üksnes marsruudil Tegeli lennujaam - Tallinna lennujaam - laulukaar, kuid ega seegi aeg enam mägede taga ole, mil päriseks Eestisse suvepuhkusele pääsen. Valisin Eestisse tulemiseks mõistagi äärmiselt hektilise aja oma elus, kuid taganeda oli hilja: vanker sai käima lükatud juba eelmise aasta juunis, mil käisin Brüsselis oma laulupeo laulikut lunastamas. Järgnesid laululaagrid Euroopa Eestlaste Noortekooriga nii Eestis kui ka Luxemburgis, helisalvestused, Kaspar Männi ja Heli Jürgensoni roheline tuli, laulupeo registreerimistasud ja lennupiletite broneeringud. Tühipaljas "aga tegelikult oleks ikka väga-väga vaja õppida..." ei suutnud enam sündmusteahelat takistada.

Mul on nii hea meel, et tulin! Ehkki ilmataadi meelest jäi sel aastal suusailmast veel väheks, nii et ta puhus meile näkku, endal õnnis muie näol, vihmasegust põhjatuult, ehkki "Viru lauliku mõtted" lõin esimest korda lahti alles reedeses proovis ja ehkki mul ei tekkinud meie koori 16aastastega erilist hingelist sidet, läks nädalavahetus igati täie ette. Ma nägin ju taas oma perekonda! Ja nii palju sõpru sõpru-tuttavaid! Ostsin üle saja aasta kamajahu ja mingisugust vene halvaad ning kasutasin Maximas iseteeninduskassat, mis läks iga toote skännimise järel rikki, nii et üks tõre vene keelt kõnelev vanatädi oli sunnitud mind valjude ohete saatel abistama. Kodu, oh õnnis kodumaa!
Pidu - järjekorras juba minu kuues esinejana! - oli vägev. Seisin kaare all päris soodsas paigas (võimalikult keskel ja ees), nii et püüdsin kinni kõik dirigentide näoilmed ja žestid. Lust oli laulda.
Ühtlasi väisasin esimest korda elus tantsupidu. Talletasin mõned sealsed hetked ka fotodele: kõige rohkem tabas mu kaamerasilm pärgades neide, kellele näis kangesti meeldivat enne tantsuplatsile minemist pundikestesse koguneda ja üksteisel õlgade ümbert kinni võtta... Justkui oleksid nad oma iluga piltnikke narritanud ja suisa luninud fotodele jäämist! Samas pean tõele au andma, et ma ei saa seda neile sugugi pahaks panna...
Ainus, mida veidi kahetsen, oli terve aja tagakuklas tiksunud mõte, et kolmapäeval toimub suuline meediaeksam, kolmapäeval toimub suuline meediaeksam... See tõmbas üldist heaolu märgatavalt alla, kuna tundsin end paratamatult iga kord veidi süüdi, kui lõbutsesin. (Samas lõbutsemist ma endale ei keelanud, mistõttu näris süütunne üsna konstantselt terve nädalavahetuse.)

Eile sai see kurikuulus eksam seljatatud. Pidime semestri jooksul vabalt valitud uurimuse läbi viima - mina tegin seda turundusvaldkonnas - ja tulemused poole tunni jooksul ette kandma. Pääsesin rääkima viimasena, mis tähendab, et olin esitluse ajaks juba kuus tundi praadinud. Tajusin kohe algusest peale, et pealtvaatajad suhtusid minusse ehk liigagi suure sõbralikkusega, kuid mingil hetkel väljus olukord täielikult kontrolli alt: ehkki ma ei plaaninud üldse nalja visata, pahvatas vaatajaskond iga paari lause järel naerma, nagu oleksin pidavalt kilde lennutanud. Üldse mitte paha pärast, nagu nad ise pärast tuliselt kinnitasid - lihtsalt mu ettekanne olevat olnud nii paganama vaimukas ja armas. Tore-tore, mõtlesin kerge ahastusega - tundsin end taas kui seltskonnatola 7. klassi käsitöötundides, kes naerutas oma repliikidega käsitööõpetajat. Kuid erinevalt toonasest ajaperioodist, mil ma tõesti põlesin soovist teisi naerma ajada, oli mul sel korral kindel plaan mõjuda tõsiseltvõetava täiskasvanuna. Tegemist oli siiski eksamiga! Ma ju kasutasin teaduslikke meetodeid! Ma ju esitasin tähtsaid graafikuid ja analüüse ja kokkuvõtteid! Jne. Mul on mingil seletamatul põhjusel meeles üks intervjuu selgeltnägija-Nastjaga veidi pärast seda, kui ta Eesti telemaastikul tuntuks sai. Kui mu mälu mind ei peta, mainis ta seal umbes, et "kõik ütlevad, et ma räägin eesti keel nii armsasti - aga ma ei taha olla armas, ma tahan olla tõsine". Ma täitsa mõistan nüüd, mida ta sellega silmas pidas!!
Samas olen piisavalt taibukas, et teiste minussesuhtumine ära jagada ja sellelt kasu lõigata. Olen selle ise hellitavalt ristinud Ruslani-efektiks. Säärane mõte tekkis üsna hiljuti: jäin nimelt vaatama laulupeo ülekannet ning sattusin intervjuule Ruslan Trochynskyiga, mis pani mu südame automaatselt heldima. Ikka nii neetult tore, kui hästi ta eesti keelt valdab! Ühele küsimusele vastas ta küll veidi mööda, aga sellest polnudki midagi hullu, kuna ta oli ise ikkagi nii sümpaatne...

Põhimõtteliselt toimub minuga täpipealt sama: mulle tundub, et võin siin vabalt veidi teemast kõrvale kalduda ja pula ajada, aga fakt, et ma nii armsasti saksa keeles pusin, langetab automaatselt teiste minule seatud ootusi. Kindlasti ei tähenda see, et ma üldse vaeva ei peaks nägema - näen ja kuidas veel! -, kuid ma ei saa üle ega ümber mõttest, et oleks mõni sakslane mu eilse esitluse ette kandnud, oleks ta palju valjema kriitikalaine alla sattunud kui mina. Tegelikult oleks saanud mu ettekande kallal veel norida küll, kuna teoreetiline põhi logises, rääkimata hüpoteesist. Ometi võeti mu ettekanne vastu naeru ja marulise aplausiga. Ja ehkki uskusin, et meie kaks äärmiselt teaduspõhist ja igati korrektset dotsenti ei hinda mu esitluse vaimukust just kõrgelt, sain hindeks maksimumi: 1.0!!!
Ühesõnaga näib mulle, et saksa keeles õppimine võimaldab mul kohati natuke lõdvemalt võtta - tuleb ainult väga-väga täpselt tajuda, kust jookseb see "võta vabalt" versus "pinguta nüüd, nagu homset ei oleks ega tuleks" õhkõrn piir.
Nüüd olengi põhimõtteliselt vaba! Nädala jagu tuleb käia veel seminarides, kuid selles pole midagi kontimurdvat, teeme juba kokkuvõtteid. Pean andma sisse ühe uurimistöö, kuid kuna kirjutan suure tõenäosusega kliimamuutuse mõjust julgeolekule, mis on täpselt minu teetass, suhtun sellesse tõtt-öelda mõõduka õhinaga. Lisaks kavatsen käia juulikuu jooksul võimalikult palju tööl, et nuumata oma äärmiselt kleenukest Taani semestri kukrut - läbisin just koolituse, mis kätkes endas salvrätikute voltimist, kuumade taldrikute kandmist ja erinevate pokaalide tuvastamist. Eks näis, milliseks kujuneb hotellibufee-Marise tähelend. (Enne Taanisse suundumist võiksin endale muidugi ka elamispinna leida, et oleks, mille nimel üldse kulutada - selle vastu poleks mul mitte kõige vähimatki!)
Ja Veneetsiast kirjutan ka! 

June 19, 2017

Õnnekilde tavaelust

Teate mis. Tegelikult külastasin nädala eest Johannaga Veneetsiat ning armusin selle soojusese-, värvi- ning muljeteküllusesse. Luban, et teen meie tripist veel eraldi juttu, sest olen ka ise huvitatud sellest, et muljed enne kuhugi kirja saaksid, kui need ajas tuhmuvad. Reisi tarbeks ekstra kaasa ostetud uude märkmikusse ülestähenduste tegemisest ei tulnud seekord midagi välja. 
Täna jagan aga täiesti spontaanselt rõõmukillukesi möödunud argipäevadest, sest tegelikult on ju pisitillukesed rõõmuhetked need, mis annavad elule värvi ja tähenduse, eks?

#1 Hetk üleeilsest, mil pärast seda, kui olime korterikaaslastega Taiwani sibulaleibu küpsetanud, spontaanselt päikeseloojangut vaatama otsustasime minna. Optimistlikult liitus veel paar sõpra ning meie ettevõtmine päädis õhtuhämaruses ujumise, veinijoomise ning herneraksuga. 

#2 Hetk eilselt kirbuturult. Otsustasime Gwenny ja Delfinaga (joogainstruktorist šveitslanna, kes couchsurf'ib hetkel Rostockis ja otsib oma kohta siin päikese all - käisin ka tema poolt organiseeritud joogatunnis, mis oli elamus omaette, kuna ta laulis mantrat ja seletas lahti tähendusi erinevate joogapooside ja -võtete taga) end juba koduteele sättida, sest olime endalegi märkamatult kirbukal juba neli tundi veetnud, kuid just siis hakkasid tänavamuusikud trompetit puhuma. Niisiis otsustasime veel veidikeseks kuulama jääda. Peagi leidsime end juba paljajalu kivisillutisel tantsimast, päike lõõskamas lagipähe, seljas äsja hea hinna eest skooritud kleidid. Lugude vahel pakkus solist meile oma suurest veepudelist juua, et me ikka vastu peaks!

#3 Hetk tänasest hommikust, mil kõva linnulaulu peale juba kell 04.50 silmad lahti lõin ja päikesetõusu tunnistasin. Olin liiga unesegane, et seda täielikult hoomata, ent kuskil tagakuklas registreerisin ära, et vaata-vaata ja imetle nüüd, Maris. Poolteist tundi hiljem lõin silmad taas lahti, et Gwennyga jooksma, ujuma (ja herneraksu) minna. 
Fotod on illustratiivsed. Esimesele on püütud hetk Volksküche'lt - tegemist on ühe sõpruskonna initsiatiiviga, mis näeb välja nii, et külla kutsutakse suur hulk inimesi. Esmalt käiakse koos dumpster dive'imas ning seejärel valmistatakse küllaga suurepäraseid vegan-roogi, nii et täiskõhu- ja rahulolutunne on garanteeritud! (Norras oli sama kontseptsiooniga ettevõtmise alternatiiviks Folkekjøkken.) Teise foto taustalugu on tagasihoidlikum, see pärineb lihtsalt ühest tavalisest (ent ilusast!) õhtust viljapõllul.

Ma ei suuda panna vastu kiusatusele toonitamast taas kord juba eelmisest postitusest koorunud tõdemust, et inimsuhted on tõepoolest elus kõige olulisemad, õnn peitub pisikeste momentide jagamises. Soovitan selle peale veel üht ülihead artiklit: The Myth of Quality Time, mille avastasin Ficus Rubi kaudu (heh, mulle näib, et olen tema hullunud fänn, kes loeb ja imetleb pea kõike, mida ta soovitab - hea, et tal endal sellest aimu pole, sest mu andumus võiks teise sootuks ära ehmatada!).

June 2, 2017

Kõigest, mis vahepeal pajatamata on jäänud

Ma olen tagasi oma blogiajaloo pikimalt muljetamispõualt! Mõte blogimaailma naasta on köitnud mu meeli juba pikki nädalaid – nüüd viskasingi ahju maguskartuli ja sättisin end Bob Dylani saatel pihlapuu alla, et teile mõned read kirja panna (kusjuures selle Bob Dylani plaadi skoorisin äärmiselt hea hinna eest kirbuturult ning sain kaasa ka hea tuju kaardi!). (Väike täiendus: muidugi ei istu ma postituse lõpuks enam pihlapuu all, vaid umbes nädal aega hiljem oma voodis, maguskartul juba ammu-ammu kõhus (ja sealt ka väljas) ning nädala suurim eneseületus – sokkide pesemine – seljatatud.)

Pesitsen taas Rostockis. Lendasin siia aprilli alguses, et alustada oma neljanda ülikoolisemestriga. Pärast Jaapanist naasmist ei jäänud enam palju aega kodulinna melu nautimiseks, ent sellegipoolest sai Tartu sõpradega üht koma teist vahvat ette võetud ning muljetatud. Aitäh, sõbrad!!
Rostock, mai 2017.
Rostock, aprill 2017.
Uus semester algas – üllatus-üllatus – raskelt. Taipasin jahmatusega, et meie esimesel aastal suure hurraaga alustanud pundist on alles jäänud vaid riismed. Samuti on erinevate seminaride valik mitmekordistunud, nii et inimesed paiknevad äärmiselt hajali. Keskmiselt jagub ühe seminari peale umbes neli kuni kuus nägu, mis tähendab paratamatult, et kogu aeg tuleb aktiivselt tööd teha, kaasa mõelda ja arutada – ei saagi enam taharitta arvutiekraani taha vajuda, mõttega hiljem kodus iseseisvalt materjalidele otsa vaadata. Loogiliselt võttes saan mõistagi aru, et säärane pealesunnitud aktiivne osalus on mu hariduse seisukohast kindlasti kulla hinnaga ja teeb mulle suure teene – aga sellegipoolest oleks vahepeal nii tore lihtsalt kuskil tagumises pingis hajevil pilguga lösutada! Teemad on iseenesest huvipakkuvad: riikidevaheline koostöö (aga ka kokkupõrked) sellistes kindlalt piiritlemata ruumides nagu Arktis ja kosmos, 1992. aastal toimunud Saksamaa suurim II maasilmasõja järgne mäss asüülitaotlejate vastu (mis leidis aset siinsamas Rostockis!), regionaalpoliitika rahvusvahelistes suhetes...

Viimase kohta üks naljakas lugu ka: valisin siis mina semestri alguses suure hurraaga sellesama aine (ametliku nimega Regionalismus in den internationalen Beziehungen), kuid tegin lollist peast automaatselt järelduse, et Regionalismus tähendab Religioni. Niisiis läksin rõõmsalt kohale, ise elevil teemadest, mida kohe kindlasti lahkama pidime hakkama (noh, islam ja budism ja nii edasi), kuid minutid aina venisid ja midagi taolist ei järgnenud. Vaatasime hoopis sadades erinevates variatsioonides maailmakaarte. Kuskil poole pealt taipasin, et ah sa mait! Regio-, mitte reLIgio-! (Jäin oma apsakast hoolimata edasi, sest leian, et seminar pakub sellegipoolest küllaga rõõmu (suuresti tänu õppejõule) – lihtsalt sootuks teistsuguses võtmes, kui ma eeldasin.)
Idandamine täies hoos. Rostock, kevad 2017.
Alpid, mai 2017.
Paar teist kursust ehmatasid mu seevastu päris ära. Ühest sügisel Saksamaal aset leidvast Bundestag’i valimistele keskenduvast kursusest olin sunnitud sootuks loobuma, kuna sain esimesest hetkest peale aru, et sellega edukalt jätkamine toimunuks mu vaimse (aga ka füüsilise) tervise arvelt. Ja mida ma siis ette võtsin? Otsustasin lükata selle edasi ja kandideerisin järgmiseks semestriks Taani Erasmuse vahetusüliõpilaseks, kus saan asendada selle palju toredamate kursustega!!!! :) 
Alustangi augusti teises pooles Aarhusi ülikoolis ning hakkan käsitlema seal teemasid nagu üleilmastumine, vaesus, rahvastiku kasv, ressursipuudus, terrorism ja konflikt – olen juba praegu super-mega-väga põnevil!
Tõtt-öelda rihtisin algul Hispaaniasse, kuna arvasin, et Taani kogemus ei erineks suurel määral Norra kogemusest (teate küll, ikka seesama heaoluühiskond ja klanitud põhjamaalased). Semester Hispaanias olnuks midagi hoopis muud! Saatuslikuks sai aga mu puudulik (õigemini täiesti puuduv) hispaania keele oskus. (Nüüd tagantjärele mõeldes jagan ära küll, et hoiatava sellest-ei-tule-midagi-välja-signaali saatis tegelikult juba ülikooli hispaaniakeelne kodulehekülg, mida ma jonnakalt Google Translate'i abil tõlkisin, lootes sisimas, et leian siiski paar ingliskeelset kursust. (Ei leidnud.)) Nojah, kauaks ma igatahes nukrutsema ei jäänud, sest Taani kõlab ju samuti megatoredalt, ükstaspuha, et mitte nii eksootiliselt kui Hispaania.
Rostock, aprill 2017.
Ma olen vahepealse aja jooksul ka ülikooliväliselt kõvasti targemaks saanud. Näiteks on minuni jõudnud nüüdseks tõdemus, et maksku mis maksab, inimsuhted on alati kõige tähtsamad (väga suure tõenäosusega tuligi see õppetund eelmise aasta üksilduse ja nukrameelsuse (aga ka eneseuhkuse) arvelt). Sel semestril Rostockis alustades sain varakult aru, et midagi peab muutuma, ja võtsin enda südameasjaks rääkimise. See polnud (ega pole siiani) alati lihtne – nii mõnelgi korral tundub nii paganama ahvatlev pärast loengut lihtsalt oma asjad kokku pakkida, kõrvaklapid pähe suruda ja koju jalutada –, kuid on end kuhjaga ära tasunud! Julgen väita, et olen nüüd Rostockis päriselt-päriselt õnnelik, sest mind ümbritsevad erinevatel tasanditel niivõrd erinevad lahedad inimesed! Ma ei põe enam üle, ei tunne end sakslastega suheldes kehvasti ega arva, et sisimas naeravad kõik mu pentsiku väljenduslaadi üle. Veel aasta eest mõtlesin sootuks teisiti – tõtt-öelda adungi suuresti alles nüüd, kuivõrd õnnetuna end eelmisel aastal tundsin, ilma et oleksin siis ise taibanud, mis toimub.
Toona isoleerisin end ise välismaailmast, seda põhiliselt keelebarjääri tõttu. Praegu on mul mõistagi maru hea mineviku-Marisele näpuga viibutada ja nähvata, et "saa oma pseudoprobleemist üle ja lihtsalt suhtle, armas taevas", ent tegelikult polnud see nii lihtne midagi. Esiteks ei saanud ma pooltel juhtudel arugi, millest parajasti jutt käib. Ja kui sain ning tahtsin midagi vahele pista, oli jututeema selleks ajaks, kui oma peas grammatiliselt korrektse lause jõudsin formuleerida, juba ammu kuskil mujal. Muutusin sõnaaheraks ja kidakeelseks, vältisin vestlustesse sattumist, et end mitte alandada, ja hakkasin enda identiteedis kahtlema. Seni olin end ikka määratlenud vahva sõnasepana, kes oskab keelenüanssidega mängida, vestlusesse iroonia abil vurtsu lisada ja inimesi naerma ajada - samas ka sügavamale laskuda ning hingepõhja tumedamaid kihte lahata. Mis oli minust saanud? Mingisugune mööda seinu hiiliv vaikne tüdruk, kes mõistis üksnes kaasa noogutada või siis suure punnitamise peale väljendada kas musta või valget, aga kindlasti mitte ühtegi miljonist hallivarjundist seal vahel.
Peipsi rannikut ja vene vanausulisi avastamas. Alatskivi, märts 2017.
Ega mul polnudki aega oma ebasotsiaalsuse pärast lohutult patja nutta, sest tegelikult kulus kogu aur iseenese eest hoolitsemisele. Ajasin oma rida: tegin trenni, kokkasin, käisin loengutes-seminarides (passiivselt tagapingis), esitasin kohusetundlikult oma koduseid töid, lugesin raamatuid, vaatasin filme, kirjutasin blogi ja suhtlesin koduste sõpradega. Kinnitasin endale, et talitan õigesti, kui niimoodi omaette toimetan, sest kvaliteetaeg iseendale on kõige olulisem. Ja ärge saage minust valesti aru, see ongi maru tähtis! Akude laadimiseks, sündmuste seedimiseks, järelduste tegemiseks... Aga eelmisel aastal läks asi veidi liiale. Usun, et akude laadimine võiks hõlmata üksnes mingit kindlat osa päevast, mitte tervet päeva (ja niimoodi nädalaid järjest).
Kui palju ma eelmisest kevadest õigupoolest mäletan? Kõik need kvaliteetsed aeg-iseenesele-õhtud on sulandunud kokku üheks üksluiseks ajaperioodiks, millest mul pole ühtki konkreetset mälestust välja tuua. Trenn ja söök ja blogimine pakkusid kindlasti igapäevarõõmu, ent nüüd, kus ma need unustanud olen, poleks mu elus sel perioodil justkui midagi toimunudki? (Ometi tean, et see pole tõsi, sest igapäevase tubli trenni ja toitumise mõjul on nüüdseks paljugi muutunud.) See ajabki mu suurde kimbatusse: kuidas planeerida oma aega nõnda, et sinna mahuksid nii meeldejäävad highlight'id, millest pajatada veel lastelastelegi (nagu hommikune päikesetõus järve ääres sõbra seltsis, väga halb (kuid naljakas) kohting ühe neonatsiga, õhtusöök nelja onuga, kanuumatk), ent ühtlasi ka piisav uni, hea toit, füüsiline koormus, vaimne eneseareng, kodused tööd ja aeg idude kasvatamiseks-kehakoorimiseks-juuksemaskitamiseks????
Olen vist tegelikult juba iseseisvalt sellele küsimusele vastuse leidnud: tuleb lihtsalt blogimisest loobuda. :D
Rostock, aprill 2017. 
Muide, tahtsin kirjutada natuke veel sellest mind praegu valdavast õnne- ja rahulolutundest. Olen täheldanud, et enese linnas hästi tundmiseks on mulle ääretult oluline, et tunneksin seda läbi ja lõhki. Või õigemini omaksin kindlat ettekujutust, kuidas linnast kõige paremini välja saada. Ka Tartu on mulle nii armas ja kodune suuresti just seetõttu, kuna tean, et kevadtalvistel päevadel saab mööda Jäneserada sörkida ning esimesi pajutibusid imetleda, suveõhtuti võib ERMi tagant Kõrvekülla ujuma minna, lõuna paiku on võimalik mööda Ihaste teed vanaema juurde suppi sööma jalutada ning nädalavahetuseti võib mööda Jõgeva maanteed Annale rattaga külla sõita (ja tee peal veel herneraksuski käia). Ma polnud varem kunagi sellele mõelnud, kuivõrd oluline on mulle selline enese ruumiline määratlemine linnapildis. Avastangi nüüd järjest rohkem Rostocki, kolan mööda linnapiire ja tunnen selgelt, kuidas mul hakkab parem. Leidsin endale paari nädala eest ühe järvekese linnast mõned kilomeetrid väljas, kus nüüd hommikuti enne loenguid ujumas käin. See vabaduse tunne, mis hommikuse suplusega kaasneb, on kirjeldamatu: mul on koht, kuhu minna, ja ma lähen. Kui ma sellest järvest midagi ei teaks, passiksin ilmselt tuimalt kodus, kuni loeng pihta hakkab, sest mul poleks oma hommikuga midagi mõistlikumat pihta hakata.
(Muide, selle järve avastamine oli äärmiselt proosaline: zoom'isin lihtsalt Google Maps'is Rostocki natuke välja, et näha, kas ümberringi paistab toredaid veesilmi. Ja paistis!)
Vanade sõprade seltsis. Rostock, aprill 2017.
Kuna tegin juba juttu ülikoolivälistest elulistest õppetundidest, siis toon välja veel ühe (ilmselt tänu mu suurele rääkimismeelsusele omandatud) uue oskuse, mille üle sisimas suurt uhkust tunnen: small talk'imine! Tunnistan ausalt, et suhtusin varem small talk'imisse pigem negatiivselt. Hoidsin jonnakalt kinni oma jäigast põhimõttest, et mind ei köida sõnad, millel pole tegelikult mingit kaalu, ja ootasin toanurgas, et keegi ise minu juurde tuleks ja päriks, mis on elu mõte, et me siis sügava diskussiooni käigus taipaksime, et oleme hingesugulased. Nüüd suhtun small talk'imisse sootuks teistmoodi. Näen selles tohutult võimalusi: mõttevahetus, eneseületus, silmaringi avardamine, kontaktivõrgustiku laiendamine... Parimal juhul kasvab small talk'ist välja isiklikum suhe, kuid see pole eesmärk omaette. Iga vestlus ei peagi päädima elu mõtte leidmisega!
Namaste! Rostock, aprill 2017.
Mis muidu veel toimunud on? Anu käis mul vahepeal külas!! :) Sõitis Prahast bussiga kohale ja puha. Sellest, kuidas me päev otsa Berliini üritasime hääletada, saaks juba omaette tragikoomilise postituse. Kohe linna sees võttis meid peale üks onkel ja pakkus küüti linna piirini, mis asus üpris kaugel. Sellest alguse edust innustust saanud, tõstsime oma pöidlad väga lootusrikkalt. Tundide möödudes väsisid käelihased ja koos nendega hajus ka lootus. Berliini poole sõitvad autod meie kõrval ei peatunud, küll aga näiteks Poola poole suunduv, mille autojuht sõnas, et "nemad küll meid kuidagi aidata ei saa, aga pidasid meie kõrval kinni, kuna ee, ah, täpselt ei teagi, miks". Pärast ebaõnnestunud hääletuspäeva olime sunnitud siiski viimase Berliini poole suunduva bussi võtma.

Korraldasin praktilise meediaseminari raames paari nädala eest ka FiSH'i filmifestivali, mis oli ääretult vahva kogemus. Vastutasin sotsiaalmeedia eest, aitasin dekoratsioone valmistada ja käisin pilte tegemas, kuid sain mahti ka maha istuda ja tasuta filme vaadata. Nägin kokku 25 Saksa ja Rootsi lühifilmi, kõik omamoodi mõtlemapanevad ja huvitavad. Festivali nädalavahetusel valitses linnas kuidagi teistsugune aura: kõikjal siblisid ringi FiSH'i sinistes tiimisärkides asjapulgad ning ükskõik, millisesse festivali asupaika ma jalutasin, kõikjal tervitasid mõnus vibe ja head filmid.
Pudruhommik Anuga. Rostock, aprill 2017.
Varahommikul linnapiire avastamas. Rostockist natuke väljas, mai 2017.
Veetsin ka ühe pika nädalavahetuse Lõuna-Saksamaal Alpides Charlotte'i ja Rikega, kellega tutvusime Norras. Laenasin ühest allikast telgi, teisest magamiskoti, kolmandast mati, lasin Eestist matkasaapad saata ja olingi minekuvalmis!
Mis ma oskan kosta... nagu arvata võis, olid vaated lummavad! Selline tunne, nagu oleks "Helisevat muusikat" 5D-s vaadanud: ükskõik, kuhu pilk pöörata, iga nurga tagant näis Maria kohe-kohe välja sööstvat ja the hills are alive'i laulvat. Kõndisime nende kolme päeva jooksul väga palju. Tundsin selgelt, et olen meie matkapundi nõrgim lüli, kuna teised kaks õppisid vist kõndima enne kallakul kui tasasel pinnal, kuid hoidsin keele hoolikalt hammaste taga ega lausunud ühtki vinguvat sõna. Ja õigesti tegin! Matka lõpuks olime kõik õnnehormooni täis pumbatud ega suutnud ära imestada, et üksteisega nii sõbralikuks suutsime jääda!
Minu raudnaised. Alpid, mai 2017.
Sealt kuuse tagant tuleb kohe Maria! Alpid, mai 2017.
Vot nii, armsad lugejad! Säärased olidki laias laastus mu viimase aja mõtted, tegemised ja tunded. Niivõrd hea oli üle pika aja jälle midagi kirja saada – üleliigne sumin on peast kadunud. Mõtlen ikka ja jälle, et blogimine toimib minu jaoks nii nagu Dumbledore'i jaoks mõttesõel: kui peas valitseb kaos, saab oma mõtted mujale hoiule panna. Loodan siiralt, et hakkan seda mõttesõela taas tihemini kasutama, kuid kivisse ma midagi ei raiu. 
Iseenesest peaks ainest kirjutamise jaoks lähiajal kõvasti jaguma – kas ka aega, seda saame näha!
Lõpetuseks veel üks suveidülliline pilt minust, kes ma veel üldse ei stressa eksamite pärast, kuna need algavad meil alles siis, kui kõik normaalsed inimesed on ammu suvepuhkusel:
Rostockist taas veidi väljas, mai 2017.

March 27, 2017

Jaapani järelkaja - teine osa

Eelmisest Jaapani osast on nüüdseks möödas tükk aega, ent korvan selle kohe värske mammutpostitusega. Jätkub see idee kohaselt sealt, kus viimane pooleli jäi (ehk siis naiste nunnuduse ja süütuse ülistamisest). Jõudu ja jaksu lugemisel!
Mina ja Krista oma kuuekraadises pööningutoas tekihunniku otsas:
Feministlike ideede levik pole ainus, mis toppab Jaapanis alles lapsekingades. Sama lugu on mitmete teiste liikumistega, mis tekitavad läänes üha enam poleemikat. Kõige enam jäi mulle silma, et jaapanlased ei ole eriti kuulnudki taimetoitlusest. Lisaks vohab Jaapanis üliagar pakendamiskultuur.

Ma pole blogis seda ametlikult küll veel välja hõiganud, ent eks lähedasem ring (ning lihtsalt terasemate silmadega lugejaskond) teab nagunii, et olen juba mõnda aega täistaimetoitlane. Jaapan osutus aga ühele hakkajale veganile parajaks katsumuseks. Olin enne projekti minekut vähemalt viis tiiru korrutanud, et olen vegan, ja uurinud, kas see on korraldajate jaoks ikka okei, kui ma liitun. Samuti pärisin, kas neil jagub piisavalt toorainet, et saaksin samuti täisväärtuslikult süüa. Ma ei tahtnud olla see liige seltskonnas, kes kohale jõudes äkitselt erikohtlemist nõudma hakkab, kuid puhtalt vee ja apelsinide peal vegeteerimine tundus samuti kurb väljavaade. Niisiis katsusingi kõiki juba võimalikult vara ette häälestada. Et kohaliku kandi šoppamisvõimalused polnud just suured, usaldasin end täielikult meile toorainet hankiva liidri kätesse, kes mulle entusiastlikult kinnitas, et "being a vegan should not be a problem"
Noh... oli ikka!
Esimene õhtu muutis nõutuks: meid tervitati suši ja hiiglaslike mereannivaagnatega, kus ainsaks taimseks komponendiks olid rohelised oad. Lisaks visati lauale krõpsupakke, suhkrust ja värvainetest üle ujutatud siidripurke ja muud laadset rämpsu. (Muide, üleüldse oli meie farmerite seltskond üliagar pakkuma meile kõikvõimalikku töödeldud ning äärmiselt kahtlase päritoluga sodi, mida ükski minu lähedasem tuttav - ükskõik, kas herbi- või omnivoor - tõenäoliselt vabatahtlikult ei sööks. Mulle näib, et läänes levivad muu hulgas agaramalt ka tervislikku eluviisi (clean eating, whole foods) propageerivad liikumised. Samas pole ju mingi saladus, et jaapanlased on üldises plaanis kõvasti tervemad ja pikema keskmise eluaega kui lääne rahvas... Võib-olla mulle siis ainult tundub, et läänes pööratakse toidu värskusele ja tervislikkusele rohkem rõhku, kuna mu Insta feed on sellelaadseid pilte täis??)

Sel esimesel õhtul ehmatasin igatahes meie liidri vist korralikult ära, kuna ta tuli mu juurde aru pärima, miks ma ometi ei söö. Mu seletusele, et olen ju ometi vegan, sain vastuseks, et "what does it actually mean?" :):):) 
Ühesõnaga polnud tegemist kindlasti mitte mu lemmikõhtuga: kaks väsitavat ööpäeva täis rändamist ja ootamist kulmineerusid pika mereandide all lookas laua taga suitsetavate farmerite keskel, kes silmitsesid meid häbitu huviga. Silmade lahtihoidmine osutus parajaks katsumuseks, rinnus tärkas mõistmine, et minuga siiski poldud arvestatud ja võib-olla polegi mul järgnevad kolm nädalat midagi süüa. Ja meie pööningukambrikeses oli kuus kraadi sooja...
Edasi läks olukord kõvasti paremaks! Meie liider vedas mu kättpidi supermarketisse banaanileti juurde ja sisendas mulle agaralt: "don't hesitate!" Külmkappi ilmusid müstilisel kombel avokaadod ja köögivilju jagus samuti. Kokkasime tiimides. Rääkisime olukorra läbi ja kõik olid minu suhtes üliarvestavad, tõstes mulle portsu enne liha lisamist juba jahtuma või valmistades taimse ja loomse üleüldse eraldi. 
Olen kõigile nende tähelepanelikkuse eest ääretult tänulik! Ometi tean, et 100%line veganluse põhimõtete järgimine mul ei õnnestunud, kuna ikka oli potti sattunud loomse päritoluga puljongikuubik või taimsete kotlettide sisse sidujana muna. Sõin siiski, sest teised olid minu nimel ekstra vaeva näinud ja inimlikul kombel eksinud - nina kirtsutamine ja portsu eemaletõukamine tundus selles kontekstis liig. Leidus veel üks proosalisem põhjus: ma lihtsalt ei soovinud ennast näljutada. Nõnda saigi Jaapani periood täistaimetoitlase asemel veedetud lihtsalt taimetoitlasena.

Pean tunnistama, et ka ainult taimetoitlane olla oli paras katsumus. Jaapani kultuur on konkreetselt lihale ja mereandidele üles ehitatud! Lisaks elavad nad justkui vaakumis, kuhu pole veel taimetoitluse ideed levinud. See muutis eriti keeruliseks just väljas söömise, sest toidu tellimiseks tuli pidada maha pikki dialooge kelneriga. Nii mõnigi jaapanlane tunnistas mulle, et olen esimene päris elus kohatud taimetoitlane - nad olevat säärastest tegelastest küll kuulnud, kuid mitte uskunud, et säärased tegelikult ka ringi kalpsavad. Minust sai omamoodi legend: tüdruk, kes sööb vaid köögivilju (hoolimata mu protestist, et mu toidulaud on tegelikkuses kõvasti rikkalikum). Minu legendi lõi vist ainsana üle kiitsakas Lawrence, kes oli farmerite hulgas tuntud sellega, et ei jaksanud ühtki tööd teha...
Aga positiivse külje pealt ka! Jaapani köök valmistas mulle tegelikult suurt rõõmu ja naudingut. Kõige enam jään ilmselt igatsema marineeritud kollast redist, mille maitset on võimatu kirjeldada kellelegi, kes seda maitsnud ei ole (noh, maitseb nagu marineeritud kollane redis), aga ka kuivatatud maguskartulit ja hurmaad (JAH, hurmaad annab ka kuivatada (!!!), saime teada, kui üks kohalik vanamammi rõdule tuli ja meile seda alla viskas, kui tänaval ringi uudistasime) ning soolatud ploome, mis sobisid onigiri sisse kui rusikas silmaauku. Ja mõistagi onigiri't ennast: vetikate ja vürtsidega rikastatud kolmnurkset riisipalli (ehkki pean tõdema, et sõnad "pall" ja "kolmnurkne" mõjuvad üsnagi vastuoluliselt), mida tegime endile põllule kaasa. Mina ja Krista võtsime ruttu omaks ka purustatud banaani, pähklivõi ja rosinatega segatud riisipallid, kord pani Krista oma soolasesse onigiri'sse kurgi-lehtkapsasalatit - jaapanlannad hoidsid meid vaadates kahe käega peast kinni.

Uskumatuid pilke pälvisime ka siis, kui krõbistasime tooreid köögivilju: porgandit, paprikat, brokolit. Nagu imestusega avastasime, ei sööda Jaapanis toorelt ühtki köögivilja: kõik käib kas või korrakski läbi kas pannilt, potist või aurutist. (Marion oli see, kes mulle hiljem selguse majja tõi, teatades, et Hiina meditsiini seisukohast on kuumad toidud need, mis hoiavad inimese seedimist töös, ja seetõttu kõike kuumutataksegi.) 
Lubasin lahata ka toitumisega väga tihedalt seotud probleemi, mis laieneb teistelegi eluvaldkondadele. Selleks on tohutu pakendamishullus. Tunnistan ausalt, et polnud mingit rõõmu minna värske toidu letti, kus iga õun, banaan ja apelsin olid eraldi kiles. Letis pakiti need veel omakorda väikesesse kilekotti ja lõpuks tõsteti ümber suurde.
Nii Eestis kui ka Saksamaal olen katsunud osta nii palju lahtist kraami kui võimalik, toonud kodust kotte kaasa ja asetanud kaupa letile lihtsalt niisama. Ilmselt ongi säärase elustiili suunas tüürimine põhjuseks, miks Jaapani poodides avanev vaatepilt mind nõnda halvas. Pakendamine ei ilmnenud üksnes värskete toitude puhul: näiteks kolmesajagrammine pähklipakk sisaldas endas veel kümmet miniatuurset pähklipakikest, kõigis tilluke pähkliportsuke, ja kord avasin krõpsupaki, kust mulle vaatas vastu üksnes hunnik väiksemaid pakendeid. Daamid ja härrad, iga krõps oli pakendatud eraldi!

Samas on Jaapanis kõrgelt arenenud prügisorteerimiskultuur. Plastpudelitelt tuli näiteks sildid eemaldada, et need siis erinevatesse prügikastidesse visata. Olin juba eelnevalt lugenud, et mõned jaapanlased satuvad prügisorteerimisest lausa hasarti, veetes pikki päevi maniküürkääridega oma prahi kallal, eemaldades üksteisest erinevatest materjalidest elemente. Selle peale mõtlesin paratamatult, et ülivägatore, et sorteerite, aga... kas prügi MITTE tekitamine poleks keskkonna seisukohast märksa ennetavam ja säästlikum samm?
Kord õnnestus meil külastada kohalikku keskkooli. Tegemist oli äärmiselt kirgastava kogemusega: jälgisime kaht klassitäit koolivormides ja maskides 16aastasi. Kas meie olime ka 10. klassis nõnda pisitillud? Võib-olla tõesti. Ent oot, seal oli midagi veel... Õpilaste vaikus, kuulekus ja täielik rahulikkus. Sirge seljaga istumine. Ujedus. Töökäskudele kuuletumine. Ei mingit juttu tagapingis ega itsitamist - kõik viimseni lihvitud ja drillitud. Mõtlesin, et ehk lõi säärase korra majja meie külaskäik, kuid meie liider kinnitas mulle, et selline ongi Jaapani koolisüsteem: kuulekas. Häbelik. Kontrast Eesti süsteemiga oli selgelt tajutav. 
Mitte et me oleksime otseselt pahad lapsed olnud, ei - aga nii mõnigi kord paisus sumin ikka liiga valjuks ja vahel pidas keegi vajalikuks esineda (mõnikord õnnestunult, teinekord mitte). Mõnes tunnis sai täiega nalja, õpetaja ja õpilase vahel tekkis vaimukas dialoog (krõbe, sarkastiline). 

Meie seltskonna jaapanlaste huumorisoone lahtimuukimine muutus kiiresti minu ja Krista südameasjaks. Meile jõudis kohale, et võib-olla ei saa jaapanlased meie ärapanemistest ja sarkastilistest märgetest, mida littisime enestelegi märkamatult söögi alla ja söögi peale, tuhkagi aru, arvates tõemeeli, et oleme õelad. Seega kinnitasime neile ikka ja jälle, et ei-ei, see on ainult nali, me ei mõelnud seda tõsiselt... 
Uurisime, kuidas nad ise oma huumorisoont kirjeldaksid. Mida nad naljakaks peavad? Kui mitte teravat musta huumorit, kas siis äkki hoopis täiesti ajuvaba absurdi? Oli näha, et ajasime nad segadusse: saime vastuseks ebaleva "we usually don't tell jokes..."

Huumorimeeleta rahvus - on see tõesti võimalik? Ma ei tahaks seda silmapilgukski uskuda. Arvan, et viga oli meie häbiväärselt lühikeses kohalviibimises ning üpriski aktiivses (agressiivses??) oma naljade ja küsimustega pealelendamises, mis surusid alla jaapanlaste tagasihoidlikuma naljasoone. Samas näitas nii mõnigi end äärmiselt üllatavast küljest: näiteks muutus Hiro äärmiselt talendikaks koomikuks, kes naerutas mind ja Kristat laagri lõpu poole nii, et meil mõlemal jooksid mööda põski alla naerupisarad. Krista hüvastijätukaardile kirjutas ta: "In the future, I will maybe go to your country. Or maybe not to your country. Maybe Finland."
Jaapanlased on selfihullud. Ja peace-märgi. Ja erinevates variatsioonides grupipiltide. Viimaste tegemine on tõtt-öelda kriitilise tähtsusega osa pidude meelelahutusprogrammist. Esmalt aetakse kokku toatäis rahvast ja sunnitakse kramplikult pildil naeratama. Siis teeb üks mees kaameraga pilti, tuleb teine, nii et esimene jookseb pildile, teine õngitseb taskust lisaks veel telefoni ja tahvelarvuti, juurde jookseb kolmas mees ja ulatab teisele ka enda telefoni, ruttab tagasi pildile, tuleb mõne hetke möödudes siiski teise mehe asemele, klõpsib seltskonnast veel erinevate kaameratega pilte, kuni astub juurde neljas mees, kes köhatab, et kuulge, võiks ju kaamera statiivi otsa sättida, saaks kogu kamba kaadrisse püütud...
Piirduks kogu lugu siis üksnes selle kohustusliku grupipildiga! Terve õhtu vältel kõnnivad ringi kaameratega tüübid, kes ajavad taga kaadrisse püüdmist väärivaid momente, ja iga pisitillukese muutuse peale rändavad taskutest välja nutitelefonid, et erinevates variatsioonides selfitada. Meenub ka Miki, kes oma sünnipäevatordi küünalde puhumise asemel katsus neid hoopis hoolega kaadrisse sättida (kusjuures terve laudkond inimesi tema ümber pildistas sedasama küünaldega torti) ning noor ema Mina, kes pärast seda, kui ta pisipoeg oli kaks friikartulit ninna toppinud, käskis tal päris tükk aega paigal seista ja kaamerasse vaadata, ehkki vaesel väikemehel jooksis ninast verd...

Peokultuuri juurde kuulub aga lisaks ühisele pildistamisele ka lõpuring, kus oodatakse igaühe sõnavõttu (nagu Kristaga oma suureks kohkumuseks avastasime). Me ei osanud aimatagi, et viimase peoõhtu lõppedes eeldatakse kõigilt mitmeminutilist kõnet, kust ei puudu sissejuhatus, sõlmitus, lõpplahendus - keegi seda meile ekstra ei maininud ka, kuna see kõik on ju nii loogiline, eks. Niisiis leidsimegi end täbarast olukorrast, kus me ei osanud midagi tarka peale hakata. Improviseerisime lõpukõne "Eesti moodi" ehk siis kandsime neile kahehäälselt ette ühe Eesti rahvaviisi. 
Kuid kõigil teistel oli palju keelel! Kahekümne inimese peale kulus meil julgelt poolteist (suures osas jaapanikeelset) tundi. Kõik kuulasid esinejaid mõistagi ülikuulekalt ja suure andumusega, keegi ei liigutanud ega iitsatanudki. Pärast viimast kõnet, mitut harrast pisarapühkimise hetke ja kallistusi jooksid pooled ummisjalu vetsu.
Umbes selline oligi mu eelarvamus Jaapani poseerimisloogikast: 
Niisama toredaid fakte lõpetuseks
*Jaapanis on vasakpoolne liiklus.
*Autodest kohtab kõige rohkem valgeid risttahukakujulisi Suzukisid ja Isuzusid.
*Seintes laiuvad teistsugused pistikuaugud!!
*Tippi ei jäeta (proovisime korra, kuid see lõppes sellega, et meile joosti tänavale järele ning sunniti väevõimuga raha tagasi võtma).
*Vetsu minnes leiab mõnikord eest vaid augu, teinekord aga kuningliku musttuhande funktsiooniga (sh istmesoojendaja) varustatud WC-poti.
*Bussipiletite eest makstakse väljudes, mitte sisenedes (nii on terve sõidu vältel aega täpset raha otsida ning kui seda ei ole, saab automaadis (mis asub samuti bussis) suurt raha peenemaks teha).
*Jaapanis pestakse end madalal pingil peegli ees istudes, dušivoolik käes. 
*Hot springs'is käiakse alasti, kuid mehed ja naised on üksteisest eraldatud. 
*Vannikultuur näib olevat üsna tähtis...
*...ja kui eelmises punktis olin veel natuke kahtlev, siis võin täie veendumusega väita, et kummardamiskultuur lokkab küll väga rikkalikult!
*Siseruumides käiakse sussidega, ent vannitoas tarvitatakse veel omakorda eraldi susse. Uskumuse kohaselt olevat põrandapind jaotatud eri räpasuse astmete vahel, kusjuures vannituba on kõige räpasem pind majas, nii et samade susside kandmine nii elutoas kui ka vannitoas ei ole sünnis.
*Maske ei kanta vaid hirmust surra seagrippi, nagu ma millegipärast uskusin. Tegelikult peljatakse eelkõige heinapalavikku, mustust ning allergiaid. Teinekord kannavad tüdrukud maski siis, kui "ei viitsi lihtsalt meiki teha" (see pole nali)!!
*Jaapani popmuusika on päris lahe (link).
*Hiinlased neile ei meeldi - ilmselt seetõttu, et tihtipeale pannakse neid jaapanlastega samasse patta.
*Ameerikat ja ameeriklasi nad see-eest fännavad. Ajaloo pärast vimma ei pea. Koolis õpitakse, et USA viskas Jaapanile pommid soovist sõda lõpetada. Selles polnud midagi isiklikku. 
*Ametiasutustes (postkontor, bussijaam) valitseb veel endiselt kogu täiega paberimajandus, st ei mingeid ekraane. Ainult lugematud paberivirnad ja silmi kirjuks võtvad plakatid seintel. Minu apelsinikasti saatmine Eestisse võttis postkontoris aega kuskil poolteist tundi, sest tädi lappas paberihunnikut ja onu helistas läbi Kansai lennujaama ja Eesti Tolliameti töötajaid...
*Kõigi inimeste nimede taga peituvad sügavamad tähendused. Enamasti ilusad: Deep Ocean, Strong Wind jms. Minu nimi muudeti samuti jaapanipäraseks, st sain sellele samuti tähenduse. Daamid ja härrad, Jaapanis oleks mu nimeks Kanepiorav!
***
Siinkohal tõmban Jaapani sarja postitustele joone alla - kuid loodetavasti mitte igaveseks. Hoolimata tõsiasjast, et mu postitustest kumas ehk rohkem läbi kriitikat ning teravust, olen sellest paigast tegelikult äärmiselt lummatud. Loodusest, inimestest, ühiskonnakorraldusest...
Kasvasin nende kolme nädala jooksul meeletult, kõlagu see kuitahes suure klišeena. Niivõrd palju jäi aga endiselt veel nägemata-avastamata, mistõttu soovin tulevikus kindlasti tagasi minna. Seniks aga...
さようなら, Jaapan!

March 21, 2017

Jaapani järelkaja - esimene osa

Täitsa lõpp! Säärasest emotsioonide virvarrist toibumine pole just kergete ülesannete killast. Siiamaani ei taha kohale jõuda, et me käisime vahepeal tõepoolest Kristaga Jaapanis apelsine korjamas, kohalikega lävimas ja täiesti uutmoodi kultuuri ammutamas. Ehkki mu äraantav pagas muutus raskemaks vaid kohvrisse surutud dekoponide (vaieldamatult nii minu kui ka Krista lemmikapelsinisordi!) võrra, laienes teadmiste ja kogemuste pagas üüratult. Vedas meil, et seda lennujaamas ei kaalutud, sest vastasel juhul oleksime end ülekilode tõttu lolliks maksnud.

Reisimõtete haldamine, järjestamine, sorteerimine ja omavaheline põimimine pole olnud küll sugugi lihtne katsumus (nagu võib aimata ka postituse pikast viibimisest), ent esimene ports Jaapani seletusi on nüüd teie ees!
Esmalt teen paari sõnaga juttu projektist osavõtnutest. Meie 12pealine vabatahtlike seltskond koosnes kahest eestlasest, ühest vietnamlasest, ühest hongkonglasest, ühest macaulasest ja ülejäänud osas jaapanlastest. Meie grupp oli hämmastavalt kokkuhoidev ja tragi: mitte kordagi ei tabanud ma kedagi töö üle pirtsutamas, kokkulepitud ülesannetest (kokkamine/nõudepesu) keeldumas ega hommikuti sisse magamas. Et seltskonnale andis põhikaalu just kõrge jaapanlaste protsent, kes olid oma inglise keeles teiste osavõtjatega võrreldes kõige ebakindlamad, kõlas ümberringi palju jaapani keelt, mida kahjuks üsna tihti meile lahti ei seletatud. Nõnda läks meil palju kõrvust mööda. Samas olen rõõmus, et olukord polnud vastupidine: suur hulk soravalt keelt valdavaid rahvusvahelisi noori oleksid kindlustanud meile küll pideva vestlusesse kaasatuse, ent samal ajal lämmatanud ka äärmiselt kvalitatiivse sisevaate jaapanlaste käitumisse, žestidesse, mõtetesse, temperamenti, arusaamadesse, uskumustesse.
Nagu te juba teate, ei sõitnud ma Jaapanisse üksinda, vaid koos kalli sõbranna Kristaga. Tunnistan ausalt, et olin enne ärasõitu üpriski mures (ja nagu selgus, põdes ka tema): kolm nädalat ninapidi kooselamist on kahtlemata säärane proovikivi, mis muudab sõpruse kas tugevamaks või nõrgestab seda. Meil läks õnneks!
Nii-nii kirjeldamatult hea oli kellegagi oma õnnehetki jagada, kellelegi kurta, kellegagi arutada, kellegagi hommikuti külmast vabiseda ja kellegagi kampas end farmimeeste õllepeoks üles lüüa (miski, mis polnud kindlasti vajalik, kuna "peol" istus lõviosa rahvast tunkedes, millega sai veel samal hommikul puu otsas turnitud). Väljusime Jaapani-areenilt sootuks uuel sõpruse tasandil, kaasas kotitäis uusi inside-nalju ja ühiseid mälestusi (ja nagu juba mainitud, siis ka dekopone (meie lemmikapelsinisort - et meelest ära ei läheks)).
Kohalik kogukond oli väike. Lisan veel omalt poolt, et vananev. 
Üks asi on projekti infopakist lugeda, et noored on suurematesse linnadesse pagenud ning vanemad üksinda apelsinipuudega mässama jätnud, sootuks teine aga ise kohale jõudes tõdeda, et kirevase päralt, siin pole tõesti ühtki noort hingelist. Mõni õnnelikum farmer näeb oma apelsinisalude tulevikku heledates toonides: kuskil siiski kasvavad võsukesed, kes viibivad hetkel küll pilla-palla laias ilmas laiali, ent tehniliselt valmis tulevikus farmitöö üle võtma. Kõigil nõnda vedanud pole.

Farmerite elu käib käsikäes rohke suitsetamise ja joomisega. Muide, see on vastuolus üleüldise Jaapanis avaneva pildiga, kus tänaval näeb suitsetajat haruharva. See konkreetne tilluke vananev kogukond moodustas aga muust Jaapanist lahkulööduna täiesti omaette süsteemi, mille tunnused erinevad suuresti Harju Tokyo keskmisest. 
Säärased suitsetamise ja joomisega seotud käitumisharjumused on ühest küljest ilmselt tingitud muredest, mis kaasnevad elukutsega (ilm, saagikus, see lahtine tuleviku teema), aga ka soovist põgeneda reaalsusest. Kuulasin nii mõnegi farmeri elulugusid ning pean tunnistama, et elu pole neile just ülemäära pai teinud: mu kõrvu jäid kumisema märksõnad "orb", "võlad", "lahutus", "surm" ja "kasiinod". 
Ometi ei tähenda see, et farmerid oleksid veetnud oma päevi melanhoolselt viinapudeliga tõtt vahtides (nagu andsin ehk äsja alust arvata). Tegelikult oli tegemist siiski pigem rõõmsameelsete ja kohusetundlike töömeestega (kelle tööpäevad olid lihtsalt liigendatud (võib-olla liigseteks) õllelonksudeks ja suitsupausideks...).
Töötasin kokku kolme farmeri juures. Minu ja Misaki esimene farmer võttis kõike ülilebolt: korjasime vaikses taktis apelsine, käisime rikkalikul lõunasöögil, sõitsime hot springs'i... Korra jõudsime ka ka teise linna bingohalli, mis lõhnas adrenaliinijanus keskealiste Jaapani härrade järele. Teine vahetus möödus Hiro ja ühe õblukese vanatädi seltsis, kes turnis mööda puulatvu ja mäenõlvu vilunult kui lendorav. Pean tunnistama, et säärane südikus tekitas endas ka soovi apelsinikorjamise areenil paremini esineda. Mu pingutused läksid õnneks, sest iga tööpäeva lõpuks kirjeldas ta mind kui äärmiselt töökat ja osavat apelsinikorjajat! 
Ja minu kolmas boss... oeh. :) Ütleme nii, et see pole päris esimene kord elus, mil olen reisi jooksul mõnd vanemat härrasmeest lummanud. Et ma olen märkide tõlgendamises erakordselt kehv, ei lugenud ma seda välja tema "you're such a smart lady"-stiilis repliikidest, vaid taipasin kohkumusega alles siis, kui ta oli oma kuludega läkitanud mulle Eestisse 6kilose apelsinikasti (koguväärtusega umbes 14000 jeeni), kandnud ette paar Jaapani ballaadi ja keelitanud mind apelsinide sorteerimise asemel hinge tõmbama ja temaga veini jooma. (Haha, niimoodi sõnastatuna kõlab see üliväga perversselt, ent tegelikult oli kõik kontrolli all ja meil sai palju nalja. Et meie jutt klappis hästi, kasutasin juhust ja uurisin paljude huvipakkuvate teemade kohta.) 
Näiteks arutasime naiste positsiooni ühiskonnas. Tema väitel olevat naised ja mehed tänapäeval enam-vähem võrdsed. Võib-olla pealtnäha ongi. Mulle jäi aga puhtalt tema minusse suhtumisest ("ohh, so smart, so clever...") mulje, et ta pole üldse harjunud mõttega, et (noorte) naistega saab rääkida (sest ma, käsi südamel, ei ärbelnud mingisuguste faktiteadmistega, vaid lihtsalt ajasin normaalselt juttu ja esitasin uudishimust küsimusi). Üleüldse tundub, et kõiksugused feministlike sugemetega liikumised (aga ka näiteks toitumise ja raiskamisega seotud, nagu edaspidi veel juttu tuleb) on seal hommikumaal tubli kümme aastat ajast maas.
Paistab, et naiste puhul ongi hinnas eelkõige nende malbus, siirus, heasoovlikkus, kannatlikkus, leppimine - omadused, mille peale minusugune lääneliku "strong independent woman'i" ideaali järgija kärsitult käega rehmab. Ka välimuses kehtib raudne reegel: nunnudus > seksikus. Sel teemal vestlesin pikemalt jaapanlanna Harukaga, kes kinnitas, et mida süütum, noorem, eluvõõram ja armsam tüdruk välja näeb, seda rohkem on tal lööki poiste seas (ah SEALT siis see kiisuvurrude ja roosade seelikute kultuur, mõtlesin). (Kel rohkem huvi, see võib Google pildiotsingusse tippida "European models", "American models" ja "Japanese models" ning tulemusi omavahel võrrelda - minu arvates on skaala "läänelikult seksikas <<<>>> jaapanlikult nummi" rabavalt hästi välja joonistunud.) Üldiselt on jaapanlased niigi kordades häbelikumad kui läänemaailm - nunnu tüdruku leidmine kindlustab ujedale poisile siiski võimu ja väe tunde. Rahuldatud saab ürgne abitu emase kaitsmise tung. 
Kriitiline toon, millega Haruka valitsevat olukorda kirjeldas, andis alust arvata, et hetkel on peale kasvamas uus südikate naiste põlvkond, kes varsti ehk käega vastu lauda lööb ja ütleb, et kuule, teeme hoopis nii. Lootust on, arvas ta - tegelikult on ju enamik neide valitsevast olukorrast (ja selle tobedusest) täiesti teadlikud. Ometi suruvad täna veel paljud oma tegeliku karakteri maha, et mõni isane oma võrku püüda. Valitseb suhtumine, et iseenda võltsimine on ju nõme küll, aga kutti tahaks ju ikka, pagan.
Üks (minu arvates) naiste kahjuks rääkiv põhjus on tohutu pornoajakirjade valik igas tanklas ja toidupoes. Mind jahmatas säärane avalikku pornograafiat propageeriv kultuur väga. Mu viimane farmer (see meelas) kinnitas, et säärane avalikku pornograafiat soosiv suhtumine on noortele poistele õnnistuseks: siis saavad nad jõllitada 14aastasi hirvesilmadega nappides koolivormides näitsikuid, endal peopesad higised. "Kuidas nii?!?!?!" nõudsin. Mis signaali saadab see noortele poistele, kes emaga poodi lähevad ja Pokemoni ajakirja kõrval süütu ilmega näitsikutega tõtt vaatavad? Veel enam, mis signaali saadab see noortele tüdrukutele? Et on igati okei sattuda mõne ajakirja kaanestaariks ja olla nähtaval kohal nii isale, nooremale vennale, vanaemale, klaasiõdedele kui ka poiste kehalise kasvatuse õpetajale? 
(Ma ei arva muidugi, et Eesti ajakirjaletid oleksid täis vaid Akadeemiat ja Sirpi - küll aga ei karga poolpaljad tüdrukud mulle näkku, kui letist mööda jalutan. Samas pole ma ammu ekstra vaadanud ka.)
Naistest rääkides ei tohiks minu arvates kunagi suhtuda kergekäeliselt nende kompleksidesse seoses välimusega. Selles osas oli jaapanlannade tundmaõppimine minu ja Krista jaoks paljuski kurb kogemus. Leidsime endid ühtäkki õhkamiste, ohete ja käeplaksutuste keskelt. See oli ühtaegu nii meelitav kui ka kohmetumapanev kogemus.
Tõtt-öelda ei osanud ma neisse komplimentidesse kuidagi suhtuda, sest need mõjusid üpris võõralt. Mitte et ma enda välimusega üldjoontes rahul ei oleks, ei! Sellegipoolest arvan, et olen end terve elu identifitseerinud pigem ikka vahva kui ilusa tüdrukuna. Just vahvus on see, millele katsun rõhuda ka endast tehtud fotodel, näiteks. (Ju on siis ikka veel mingi alateadlik blokk ees, mis ei lase iseennast kaunitarina kuvada - ja tegelikult pole see siiani vajalikuks osutunudki, sest vahva tüdruku kuvandiga saab ka äärmiselt edukalt ära elatud). Sealse komplimendirahe all hakkasid võrsuma aga sootuks uued (positiivsed) nägemused iseendast...

Samas oli nii minule kui ka Kristale äärmiselt vastukarva, et meie poole suunatud kiitustest kumas läbi jaapanlannade rahulolematus iseendaga, meie seadmine kuidagi kõrgemale positsioonile. Olin varemgi kuulnud, et Jaapanis on euroopalik ideaal väga hinnas ning pooled teismelised unistavad hirmkallist silmalaugude operatsioonist. Ja jällegi tabasin end mõttelt, et miks paganama pihta ei võiks me kõik lihtsalt enestega rahul olla? Miks on tarvis üldse mingeid ühiskonna poolt kehtestatud iluideaale - liiati veel teise rassi omi...
Ohh, sõrmed said nüüd mõnusasti soojaks ja hea meelega paneksin kiirel kursil sama vahutavalt edasi, kuid lugejate (ja iseenese) huvides lõpetan siinkohal siiski punktiga ja jätkan juba järgmises postituses. Jääge kindlasti lainele, sest nii paljut on veel lahata: taimetoitlust, pakendamishullust, selfie'de ja pidude kultuuri, maskide kandmise loogikat... See on ju ikkagi Jaapan, millest me räägime!

Kohtumiseni juba järgmises osas!

March 10, 2017

Kuidas korjata apelsine

Olen nüüdseks veetnud erinevates tsitrusehõngulistes apelsinisaludes peaaegu kaks nädalat, tarbinud julgelt kaheksa korda rohkem C-vitamiini kui muidu ja peaaegu et näinud oma nahka apelsini kombel oranžiks ja krobeliseks tõmbumas. Päevad mööduvad siin varase ärkamise ja füüsilise töö rütmis, ent ma ei saa millegi üle kurta. Elan hetkes, kus puuduvad abstraktsed plaanid ja mured, eksisteerib üksnes nüüd ja praegu (just nagu Alliksaar idealiseeris). Need hetked on täidetud primitiivsete rõõmudega: päikesepaiste, aina tühjenevate puude ja pöördvõrdeliselt täituvate kastidega. 
Arvan, et nüüd oleks ka tagumine aeg oma töömuljeid lugejatega jagada!
Siin Jaapani lõunaosas kasvavad apelsinid üpriski järskudel mäenõlvadel, nii et enese püstihoidmiseks on tarvis oma keha kogu aeg kergelt diagonaalis hoida. Apelsinid on kahjurite ja külma kaitseks pakitud valgete riidest taskute sisse, mis meenutavad varvasteta sokke. Need on farmerite poolt käsitsi kõigile apelsinide ümber tõmmatud, ükshaaval. Enne apelsinide korjamist tuleb sokikesed eemaldada. Mõistagi ei kista apelsine kuidagi suvaliselt, vaid korjatakse oskuslikult kahe liigutusega: esmalt lõigatakse varrega puu otsast lahti, seejärel eemaldatakse pisike varreots vilja lähedalt, nii et alles jääb vaid tibatilluke nääps. Lõikamise hõlbustamiseks kasutame veidi painutatud otsaga näpits-tange, mis kergendavad nähtud vaeva oluliselt. Lõigates tuleb ette vaadata, et varreots täielikult vilja küljest lahti ei tuleks, sest sellisel puhul tunnistatakse vili müümiskõlbmatuks. Säärase vilja elu kulmineerub mahlapressis.

Õigupoolest on apelsinide korjamine üsna mõnus ja rütmiline tegevus: kastid täituvad meeldivalt ruttu, midagi ei kleepu, puuduvad maod ja ämblikud ja satikad.
(Tegelikult rõõmustasin veidi rutakalt, kuna polnud kirjutamise hetkel veel rinda pistnud apelsinisortidega, mille viljad kasvavad kolme meetri kõrgusel ja oksad raskendavad igasugust liigutamist (sh käte tõstmist ja pea pööramist). Pärast kahepäevast puude latvades turnimist ja mitmeid ekstreemseid ei-tea-nüüd-kas-kukun-alla-ja-murran-jalaluu-stiilis hetki ei suhtuks ma apelsinikorilusse enam sugugi nõnda kergekäeliselt!)
Alloleval fotol on jäädvustatud 'Kiyomi' - sort, mida on minu arvates kõige hõlpsam ja meeldivam korjata. Taamal mäed ja - ehkki seda pole pildilt aimata - ka ookean. 
Vaade apelsinisokkidele!
Mäenõlval kasutatakse apelsinikastide (aga ka inimeste, nagu ehmatusega teada sain) transportimiseks mägitrammilaadset süsteemi, mis koosneb kahest mahukast mootoriga kastist ja üherööpalisest trammiteest, mis nõlvade vahel lookleb ja jaguneb. Nüüdseks pole ma mitte üksnes harjunud nendes kastides orava kombel üles-alla sõitmisega, vaid oskan seadeldist ka ise juhtida.
Tegemist on mõistagi äärmiselt hinnalise mehhanismiga, mille Jaapani valitsus on ise suures osas farmeritele kinni maksnud. 
Järgnevad pildid annavad ehk mingi ülevaateneist mägirööbastest ja mäenõlva kaldest:
Üldse näib, et riik kohtleb oma väikefarmereid heldekäeliselt. Apelsinifarmerite saagi ostab kokku JA (Japanese Agriculture) Group, mis varustab farmereid ka vajalike tarvikutega (kastid jne). Olen nende juures ühe korra ka müümas käinud, kuid et minu osa piirdus üksnes kastide peale- ja mahalaadimisega, ei ole mul sellest käigust midagi märkimisväärset välja tuua. 

Küll aga oskan nii mõndagi pajatada müümisele eelnevast õndsast protsessist - sorteerimisest! Sorteerimine toimub sordi, välimuse ja suuruse alusel. Mõnel faremeril on selleks puhuks kasutusel moodsamad liinid, mis praktiliselt kogu töö ise ära teevad, teine farmer veab su kättpidi eelmise päeva kastihunniku ette ja ütleb, et kuule, sorteeri nüüd ära...  (Oh seda naiivset farmerit, kes uskus, et minu otsustusvõimetuse juures tasub mind usaldada iseseisvalt otsustama, kas tegu on piisavalt ilusa viljaga või mitte... (lisaks näib mulle, et olen oma südames apelsinide kaubandusliku välimuse suhtes tiba leplikum kui standard ette näeb))
Näide sellest tsipa moodsamast liinist (taamal apelsinide klassifitseerimise tabel):
Nüüd, kus apelsinikorjamise protsess on üles märgitud, tunnen end märksa rahulikumalt. Ometi on veel nii palju, mida Jaapani puhul lahata: selfie-kultuuri, tüdrukute iluideaale, toitumisharjumusi, pakendamishullust, prügi sorteerimimist, viisakust, temperamenti... Loodetavasti jõuan kunagi ka selleni!

Nüüd aga tuleb põhku pugeda - homme tavapärane 6.10 äratus! Seega head ööd kõigile - või siis päeva, kui orienteeruda Eesti ajas. :)