March 27, 2017

Jaapani järelkaja - teine osa

Eelmisest Jaapani osast on nüüdseks möödas tükk aega, ent korvan selle kohe värske mammutpostitusega. Jätkub see idee kohaselt sealt, kus viimane pooleli jäi (ehk siis naiste nunnuduse ja süütuse ülistamisest). Jõudu ja jaksu lugemisel!
Mina ja Krista oma kuuekraadises pööningutoas tekihunniku otsas:
Feministlike ideede levik pole ainus, mis toppab Jaapanis alles lapsekingades. Sama lugu on mitmete teiste liikumistega, mis tekitavad läänes üha enam poleemikat. Kõige enam jäi mulle silma, et jaapanlased ei ole eriti kuulnudki taimetoitlusest. Lisaks vohab Jaapanis üliagar pakendamiskultuur.

Ma pole blogis seda ametlikult küll veel välja hõiganud, ent eks lähedasem ring (ning lihtsalt terasemate silmadega lugejaskond) teab nagunii, et olen juba mõnda aega täistaimetoitlane. Jaapan osutus aga ühele hakkajale veganile parajaks katsumuseks. Olin enne projekti minekut vähemalt viis tiiru korrutanud, et olen vegan, ja uurinud, kas see on korraldajate jaoks ikka okei, kui ma liitun. Samuti pärisin, kas neil jagub piisavalt toorainet, et saaksin samuti täisväärtuslikult süüa. Ma ei tahtnud olla see liige seltskonnas, kes kohale jõudes äkitselt erikohtlemist nõudma hakkab, kuid puhtalt vee ja apelsinide peal vegeteerimine tundus samuti kurb väljavaade. Niisiis katsusingi kõiki juba võimalikult vara ette häälestada. Et kohaliku kandi šoppamisvõimalused polnud just suured, usaldasin end täielikult meile toorainet hankiva liidri kätesse, kes mulle entusiastlikult kinnitas, et "being a vegan should not be a problem"
Noh... oli ikka!
Esimene õhtu muutis nõutuks: meid tervitati suši ja hiiglaslike mereannivaagnatega, kus ainsaks taimseks komponendiks olid rohelised oad. Lisaks visati lauale krõpsupakke, suhkrust ja värvainetest üle ujutatud siidripurke ja muud laadset rämpsu. (Muide, üleüldse oli meie farmerite seltskond üliagar pakkuma meile kõikvõimalikku töödeldud ning äärmiselt kahtlase päritoluga sodi, mida ükski minu lähedasem tuttav - ükskõik, kas herbi- või omnivoor - tõenäoliselt vabatahtlikult ei sööks. Mulle näib, et läänes levivad muu hulgas agaramalt ka tervislikku eluviisi (clean eating, whole foods) propageerivad liikumised. Samas pole ju mingi saladus, et jaapanlased on üldises plaanis kõvasti tervemad ja pikema keskmise eluaega kui lääne rahvas... Võib-olla mulle siis ainult tundub, et läänes pööratakse toidu värskusele ja tervislikkusele rohkem rõhku, kuna mu Insta feed on sellelaadseid pilte täis??)

Sel esimesel õhtul ehmatasin igatahes meie liidri vist korralikult ära, kuna ta tuli mu juurde aru pärima, miks ma ometi ei söö. Mu seletusele, et olen ju ometi vegan, sain vastuseks, et "what does it actually mean?" :):):) 
Ühesõnaga polnud tegemist kindlasti mitte mu lemmikõhtuga: kaks väsitavat ööpäeva täis rändamist ja ootamist kulmineerusid pika mereandide all lookas laua taga suitsetavate farmerite keskel, kes silmitsesid meid häbitu huviga. Silmade lahtihoidmine osutus parajaks katsumuseks, rinnus tärkas mõistmine, et minuga siiski poldud arvestatud ja võib-olla polegi mul järgnevad kolm nädalat midagi süüa. Ja meie pööningukambrikeses oli kuus kraadi sooja...
Edasi läks olukord kõvasti paremaks! Meie liider vedas mu kättpidi supermarketisse banaanileti juurde ja sisendas mulle agaralt: "don't hesitate!" Külmkappi ilmusid müstilisel kombel avokaadod ja köögivilju jagus samuti. Kokkasime tiimides. Rääkisime olukorra läbi ja kõik olid minu suhtes üliarvestavad, tõstes mulle portsu enne liha lisamist juba jahtuma või valmistades taimse ja loomse üleüldse eraldi. 
Olen kõigile nende tähelepanelikkuse eest ääretult tänulik! Ometi tean, et 100%line veganluse põhimõtete järgimine mul ei õnnestunud, kuna ikka oli potti sattunud loomse päritoluga puljongikuubik või taimsete kotlettide sisse sidujana muna. Sõin siiski, sest teised olid minu nimel ekstra vaeva näinud ja inimlikul kombel eksinud - nina kirtsutamine ja portsu eemaletõukamine tundus selles kontekstis liig. Leidus veel üks proosalisem põhjus: ma lihtsalt ei soovinud ennast näljutada. Nõnda saigi Jaapani periood täistaimetoitlase asemel veedetud lihtsalt taimetoitlasena.

Pean tunnistama, et ka ainult taimetoitlane olla oli paras katsumus. Jaapani kultuur on konkreetselt lihale ja mereandidele üles ehitatud! Lisaks elavad nad justkui vaakumis, kuhu pole veel taimetoitluse ideed levinud. See muutis eriti keeruliseks just väljas söömise, sest toidu tellimiseks tuli pidada maha pikki dialooge kelneriga. Nii mõnigi jaapanlane tunnistas mulle, et olen esimene päris elus kohatud taimetoitlane - nad olevat säärastest tegelastest küll kuulnud, kuid mitte uskunud, et säärased tegelikult ka ringi kalpsavad. Minust sai omamoodi legend: tüdruk, kes sööb vaid köögivilju (hoolimata mu protestist, et mu toidulaud on tegelikkuses kõvasti rikkalikum). Minu legendi lõi vist ainsana üle kiitsakas Lawrence, kes oli farmerite hulgas tuntud sellega, et ei jaksanud ühtki tööd teha...
Aga positiivse külje pealt ka! Jaapani köök valmistas mulle tegelikult suurt rõõmu ja naudingut. Kõige enam jään ilmselt igatsema marineeritud kollast redist, mille maitset on võimatu kirjeldada kellelegi, kes seda maitsnud ei ole (noh, maitseb nagu marineeritud kollane redis), aga ka kuivatatud maguskartulit ja hurmaad (JAH, hurmaad annab ka kuivatada (!!!), saime teada, kui üks kohalik vanamammi rõdule tuli ja meile seda alla viskas, kui tänaval ringi uudistasime) ning soolatud ploome, mis sobisid onigiri sisse kui rusikas silmaauku. Ja mõistagi onigiri't ennast: vetikate ja vürtsidega rikastatud kolmnurkset riisipalli (ehkki pean tõdema, et sõnad "pall" ja "kolmnurkne" mõjuvad üsnagi vastuoluliselt), mida tegime endile põllule kaasa. Mina ja Krista võtsime ruttu omaks ka purustatud banaani, pähklivõi ja rosinatega segatud riisipallid, kord pani Krista oma soolasesse onigiri'sse kurgi-lehtkapsasalatit - jaapanlannad hoidsid meid vaadates kahe käega peast kinni.

Uskumatuid pilke pälvisime ka siis, kui krõbistasime tooreid köögivilju: porgandit, paprikat, brokolit. Nagu imestusega avastasime, ei sööda Jaapanis toorelt ühtki köögivilja: kõik käib kas või korrakski läbi kas pannilt, potist või aurutist. (Marion oli see, kes mulle hiljem selguse majja tõi, teatades, et Hiina meditsiini seisukohast on kuumad toidud need, mis hoiavad inimese seedimist töös, ja seetõttu kõike kuumutataksegi.) 
Lubasin lahata ka toitumisega väga tihedalt seotud probleemi, mis laieneb teistelegi eluvaldkondadele. Selleks on tohutu pakendamishullus. Tunnistan ausalt, et polnud mingit rõõmu minna värske toidu letti, kus iga õun, banaan ja apelsin olid eraldi kiles. Letis pakiti need veel omakorda väikesesse kilekotti ja lõpuks tõsteti ümber suurde.
Nii Eestis kui ka Saksamaal olen katsunud osta nii palju lahtist kraami kui võimalik, toonud kodust kotte kaasa ja asetanud kaupa letile lihtsalt niisama. Ilmselt ongi säärase elustiili suunas tüürimine põhjuseks, miks Jaapani poodides avanev vaatepilt mind nõnda halvas. Pakendamine ei ilmnenud üksnes värskete toitude puhul: näiteks kolmesajagrammine pähklipakk sisaldas endas veel kümmet miniatuurset pähklipakikest, kõigis tilluke pähkliportsuke, ja kord avasin krõpsupaki, kust mulle vaatas vastu üksnes hunnik väiksemaid pakendeid. Daamid ja härrad, iga krõps oli pakendatud eraldi!

Samas on Jaapanis kõrgelt arenenud prügisorteerimiskultuur. Plastpudelitelt tuli näiteks sildid eemaldada, et need siis erinevatesse prügikastidesse visata. Olin juba eelnevalt lugenud, et mõned jaapanlased satuvad prügisorteerimisest lausa hasarti, veetes pikki päevi maniküürkääridega oma prahi kallal, eemaldades üksteisest erinevatest materjalidest elemente. Selle peale mõtlesin paratamatult, et ülivägatore, et sorteerite, aga... kas prügi MITTE tekitamine poleks keskkonna seisukohast märksa ennetavam ja säästlikum samm?
Kord õnnestus meil külastada kohalikku keskkooli. Tegemist oli äärmiselt kirgastava kogemusega: jälgisime kaht klassitäit koolivormides ja maskides 16aastasi. Kas meie olime ka 10. klassis nõnda pisitillud? Võib-olla tõesti. Ent oot, seal oli midagi veel... Õpilaste vaikus, kuulekus ja täielik rahulikkus. Sirge seljaga istumine. Ujedus. Töökäskudele kuuletumine. Ei mingit juttu tagapingis ega itsitamist - kõik viimseni lihvitud ja drillitud. Mõtlesin, et ehk lõi säärase korra majja meie külaskäik, kuid meie liider kinnitas mulle, et selline ongi Jaapani koolisüsteem: kuulekas. Häbelik. Kontrast Eesti süsteemiga oli selgelt tajutav. 
Mitte et me oleksime otseselt pahad lapsed olnud, ei - aga nii mõnigi kord paisus sumin ikka liiga valjuks ja vahel pidas keegi vajalikuks esineda (mõnikord õnnestunult, teinekord mitte). Mõnes tunnis sai täiega nalja, õpetaja ja õpilase vahel tekkis vaimukas dialoog (krõbe, sarkastiline). 

Meie seltskonna jaapanlaste huumorisoone lahtimuukimine muutus kiiresti minu ja Krista südameasjaks. Meile jõudis kohale, et võib-olla ei saa jaapanlased meie ärapanemistest ja sarkastilistest märgetest, mida littisime enestelegi märkamatult söögi alla ja söögi peale, tuhkagi aru, arvates tõemeeli, et oleme õelad. Seega kinnitasime neile ikka ja jälle, et ei-ei, see on ainult nali, me ei mõelnud seda tõsiselt... 
Uurisime, kuidas nad ise oma huumorisoont kirjeldaksid. Mida nad naljakaks peavad? Kui mitte teravat musta huumorit, kas siis äkki hoopis täiesti ajuvaba absurdi? Oli näha, et ajasime nad segadusse: saime vastuseks ebaleva "we usually don't tell jokes..."

Huumorimeeleta rahvus - on see tõesti võimalik? Ma ei tahaks seda silmapilgukski uskuda. Arvan, et viga oli meie häbiväärselt lühikeses kohalviibimises ning üpriski aktiivses (agressiivses??) oma naljade ja küsimustega pealelendamises, mis surusid alla jaapanlaste tagasihoidlikuma naljasoone. Samas näitas nii mõnigi end äärmiselt üllatavast küljest: näiteks muutus Hiro äärmiselt talendikaks koomikuks, kes naerutas mind ja Kristat laagri lõpu poole nii, et meil mõlemal jooksid mööda põski alla naerupisarad. Krista hüvastijätukaardile kirjutas ta: "In the future, I will maybe go to your country. Or maybe not to your country. Maybe Finland."
Jaapanlased on selfihullud. Ja peace-märgi. Ja erinevates variatsioonides grupipiltide. Viimaste tegemine on tõtt-öelda kriitilise tähtsusega osa pidude meelelahutusprogrammist. Esmalt aetakse kokku toatäis rahvast ja sunnitakse kramplikult pildil naeratama. Siis teeb üks mees kaameraga pilti, tuleb teine, nii et esimene jookseb pildile, teine õngitseb taskust lisaks veel telefoni ja tahvelarvuti, juurde jookseb kolmas mees ja ulatab teisele ka enda telefoni, ruttab tagasi pildile, tuleb mõne hetke möödudes siiski teise mehe asemele, klõpsib seltskonnast veel erinevate kaameratega pilte, kuni astub juurde neljas mees, kes köhatab, et kuulge, võiks ju kaamera statiivi otsa sättida, saaks kogu kamba kaadrisse püütud...
Piirduks kogu lugu siis üksnes selle kohustusliku grupipildiga! Terve õhtu vältel kõnnivad ringi kaameratega tüübid, kes ajavad taga kaadrisse püüdmist väärivaid momente, ja iga pisitillukese muutuse peale rändavad taskutest välja nutitelefonid, et erinevates variatsioonides selfitada. Meenub ka Miki, kes oma sünnipäevatordi küünalde puhumise asemel katsus neid hoopis hoolega kaadrisse sättida (kusjuures terve laudkond inimesi tema ümber pildistas sedasama küünaldega torti) ning noor ema Mina, kes pärast seda, kui ta pisipoeg oli kaks friikartulit ninna toppinud, käskis tal päris tükk aega paigal seista ja kaamerasse vaadata, ehkki vaesel väikemehel jooksis ninast verd...

Peokultuuri juurde kuulub aga lisaks ühisele pildistamisele ka lõpuring, kus oodatakse igaühe sõnavõttu (nagu Kristaga oma suureks kohkumuseks avastasime). Me ei osanud aimatagi, et viimase peoõhtu lõppedes eeldatakse kõigilt mitmeminutilist kõnet, kust ei puudu sissejuhatus, sõlmitus, lõpplahendus - keegi seda meile ekstra ei maininud ka, kuna see kõik on ju nii loogiline, eks. Niisiis leidsimegi end täbarast olukorrast, kus me ei osanud midagi tarka peale hakata. Improviseerisime lõpukõne "Eesti moodi" ehk siis kandsime neile kahehäälselt ette ühe Eesti rahvaviisi. 
Kuid kõigil teistel oli palju keelel! Kahekümne inimese peale kulus meil julgelt poolteist (suures osas jaapanikeelset) tundi. Kõik kuulasid esinejaid mõistagi ülikuulekalt ja suure andumusega, keegi ei liigutanud ega iitsatanudki. Pärast viimast kõnet, mitut harrast pisarapühkimise hetke ja kallistusi jooksid pooled ummisjalu vetsu.
Umbes selline oligi mu eelarvamus Jaapani poseerimisloogikast: 
Niisama toredaid fakte lõpetuseks
*Jaapanis on vasakpoolne liiklus.
*Autodest kohtab kõige rohkem valgeid risttahukakujulisi Suzukisid ja Isuzusid.
*Seintes laiuvad teistsugused pistikuaugud!!
*Tippi ei jäeta (proovisime korra, kuid see lõppes sellega, et meile joosti tänavale järele ning sunniti väevõimuga raha tagasi võtma).
*Vetsu minnes leiab mõnikord eest vaid augu, teinekord aga kuningliku musttuhande funktsiooniga (sh istmesoojendaja) varustatud WC-poti.
*Bussipiletite eest makstakse väljudes, mitte sisenedes (nii on terve sõidu vältel aega täpset raha otsida ning kui seda ei ole, saab automaadis (mis asub samuti bussis) suurt raha peenemaks teha).
*Jaapanis pestakse end madalal pingil peegli ees istudes, dušivoolik käes. 
*Hot springs'is käiakse alasti, kuid mehed ja naised on üksteisest eraldatud. 
*Vannikultuur näib olevat üsna tähtis...
*...ja kui eelmises punktis olin veel natuke kahtlev, siis võin täie veendumusega väita, et kummardamiskultuur lokkab küll väga rikkalikult!
*Siseruumides käiakse sussidega, ent vannitoas tarvitatakse veel omakorda eraldi susse. Uskumuse kohaselt olevat põrandapind jaotatud eri räpasuse astmete vahel, kusjuures vannituba on kõige räpasem pind majas, nii et samade susside kandmine nii elutoas kui ka vannitoas ei ole sünnis.
*Maske ei kanta vaid hirmust surra seagrippi, nagu ma millegipärast uskusin. Tegelikult peljatakse eelkõige heinapalavikku, mustust ning allergiaid. Teinekord kannavad tüdrukud maski siis, kui "ei viitsi lihtsalt meiki teha" (see pole nali)!!
*Jaapani popmuusika on päris lahe (link).
*Hiinlased neile ei meeldi - ilmselt seetõttu, et tihtipeale pannakse neid jaapanlastega samasse patta.
*Ameerikat ja ameeriklasi nad see-eest fännavad. Ajaloo pärast vimma ei pea. Koolis õpitakse, et USA viskas Jaapanile pommid soovist sõda lõpetada. Selles polnud midagi isiklikku. 
*Ametiasutustes (postkontor, bussijaam) valitseb veel endiselt kogu täiega paberimajandus, st ei mingeid ekraane. Ainult lugematud paberivirnad ja silmi kirjuks võtvad plakatid seintel. Minu apelsinikasti saatmine Eestisse võttis postkontoris aega kuskil poolteist tundi, sest tädi lappas paberihunnikut ja onu helistas läbi Kansai lennujaama ja Eesti Tolliameti töötajaid...
*Kõigi inimeste nimede taga peituvad sügavamad tähendused. Enamasti ilusad: Deep Ocean, Strong Wind jms. Minu nimi muudeti samuti jaapanipäraseks, st sain sellele samuti tähenduse. Daamid ja härrad, Jaapanis oleks mu nimeks Kanepiorav!
***
Siinkohal tõmban Jaapani sarja postitustele joone alla - kuid loodetavasti mitte igaveseks. Hoolimata tõsiasjast, et mu postitustest kumas ehk rohkem läbi kriitikat ning teravust, olen sellest paigast tegelikult äärmiselt lummatud. Loodusest, inimestest, ühiskonnakorraldusest...
Kasvasin nende kolme nädala jooksul meeletult, kõlagu see kuitahes suure klišeena. Niivõrd palju jäi aga endiselt veel nägemata-avastamata, mistõttu soovin tulevikus kindlasti tagasi minna. Seniks aga...
さようなら, Jaapan!

March 21, 2017

Jaapani järelkaja - esimene osa

Täitsa lõpp! Säärasest emotsioonide virvarrist toibumine pole just kergete ülesannete killast. Siiamaani ei taha kohale jõuda, et me käisime vahepeal tõepoolest Kristaga Jaapanis apelsine korjamas, kohalikega lävimas ja täiesti uutmoodi kultuuri ammutamas. Ehkki mu äraantav pagas muutus raskemaks vaid kohvrisse surutud dekoponide (vaieldamatult nii minu kui ka Krista lemmikapelsinisordi!) võrra, laienes teadmiste ja kogemuste pagas üüratult. Vedas meil, et seda lennujaamas ei kaalutud, sest vastasel juhul oleksime end ülekilode tõttu lolliks maksnud.

Reisimõtete haldamine, järjestamine, sorteerimine ja omavaheline põimimine pole olnud küll sugugi lihtne katsumus (nagu võib aimata ka postituse pikast viibimisest), ent esimene ports Jaapani seletusi on nüüd teie ees!
Esmalt teen paari sõnaga juttu projektist osavõtnutest. Meie 12pealine vabatahtlike seltskond koosnes kahest eestlasest, ühest vietnamlasest, ühest hongkonglasest, ühest macaulasest ja ülejäänud osas jaapanlastest. Meie grupp oli hämmastavalt kokkuhoidev ja tragi: mitte kordagi ei tabanud ma kedagi töö üle pirtsutamas, kokkulepitud ülesannetest (kokkamine/nõudepesu) keeldumas ega hommikuti sisse magamas. Et seltskonnale andis põhikaalu just kõrge jaapanlaste protsent, kes olid oma inglise keeles teiste osavõtjatega võrreldes kõige ebakindlamad, kõlas ümberringi palju jaapani keelt, mida kahjuks üsna tihti meile lahti ei seletatud. Nõnda läks meil palju kõrvust mööda. Samas olen rõõmus, et olukord polnud vastupidine: suur hulk soravalt keelt valdavaid rahvusvahelisi noori oleksid kindlustanud meile küll pideva vestlusesse kaasatuse, ent samal ajal lämmatanud ka äärmiselt kvalitatiivse sisevaate jaapanlaste käitumisse, žestidesse, mõtetesse, temperamenti, arusaamadesse, uskumustesse.
Nagu te juba teate, ei sõitnud ma Jaapanisse üksinda, vaid koos kalli sõbranna Kristaga. Tunnistan ausalt, et olin enne ärasõitu üpriski mures (ja nagu selgus, põdes ka tema): kolm nädalat ninapidi kooselamist on kahtlemata säärane proovikivi, mis muudab sõpruse kas tugevamaks või nõrgestab seda. Meil läks õnneks!
Nii-nii kirjeldamatult hea oli kellegagi oma õnnehetki jagada, kellelegi kurta, kellegagi arutada, kellegagi hommikuti külmast vabiseda ja kellegagi kampas end farmimeeste õllepeoks üles lüüa (miski, mis polnud kindlasti vajalik, kuna "peol" istus lõviosa rahvast tunkedes, millega sai veel samal hommikul puu otsas turnitud). Väljusime Jaapani-areenilt sootuks uuel sõpruse tasandil, kaasas kotitäis uusi inside-nalju ja ühiseid mälestusi (ja nagu juba mainitud, siis ka dekopone (meie lemmikapelsinisort - et meelest ära ei läheks)).
Kohalik kogukond oli väike. Lisan veel omalt poolt, et vananev. 
Üks asi on projekti infopakist lugeda, et noored on suurematesse linnadesse pagenud ning vanemad üksinda apelsinipuudega mässama jätnud, sootuks teine aga ise kohale jõudes tõdeda, et kirevase päralt, siin pole tõesti ühtki noort hingelist. Mõni õnnelikum farmer näeb oma apelsinisalude tulevikku heledates toonides: kuskil siiski kasvavad võsukesed, kes viibivad hetkel küll pilla-palla laias ilmas laiali, ent tehniliselt valmis tulevikus farmitöö üle võtma. Kõigil nõnda vedanud pole.

Farmerite elu käib käsikäes rohke suitsetamise ja joomisega. Muide, see on vastuolus üleüldise Jaapanis avaneva pildiga, kus tänaval näeb suitsetajat haruharva. See konkreetne tilluke vananev kogukond moodustas aga muust Jaapanist lahkulööduna täiesti omaette süsteemi, mille tunnused erinevad suuresti Harju Tokyo keskmisest. 
Säärased suitsetamise ja joomisega seotud käitumisharjumused on ühest küljest ilmselt tingitud muredest, mis kaasnevad elukutsega (ilm, saagikus, see lahtine tuleviku teema), aga ka soovist põgeneda reaalsusest. Kuulasin nii mõnegi farmeri elulugusid ning pean tunnistama, et elu pole neile just ülemäära pai teinud: mu kõrvu jäid kumisema märksõnad "orb", "võlad", "lahutus", "surm" ja "kasiinod". 
Ometi ei tähenda see, et farmerid oleksid veetnud oma päevi melanhoolselt viinapudeliga tõtt vahtides (nagu andsin ehk äsja alust arvata). Tegelikult oli tegemist siiski pigem rõõmsameelsete ja kohusetundlike töömeestega (kelle tööpäevad olid lihtsalt liigendatud (võib-olla liigseteks) õllelonksudeks ja suitsupausideks...).
Töötasin kokku kolme farmeri juures. Minu ja Misaki esimene farmer võttis kõike ülilebolt: korjasime vaikses taktis apelsine, käisime rikkalikul lõunasöögil, sõitsime hot springs'i... Korra jõudsime ka ka teise linna bingohalli, mis lõhnas adrenaliinijanus keskealiste Jaapani härrade järele. Teine vahetus möödus Hiro ja ühe õblukese vanatädi seltsis, kes turnis mööda puulatvu ja mäenõlvu vilunult kui lendorav. Pean tunnistama, et säärane südikus tekitas endas ka soovi apelsinikorjamise areenil paremini esineda. Mu pingutused läksid õnneks, sest iga tööpäeva lõpuks kirjeldas ta mind kui äärmiselt töökat ja osavat apelsinikorjajat! 
Ja minu kolmas boss... oeh. :) Ütleme nii, et see pole päris esimene kord elus, mil olen reisi jooksul mõnd vanemat härrasmeest lummanud. Et ma olen märkide tõlgendamises erakordselt kehv, ei lugenud ma seda välja tema "you're such a samrt lady"-stiilis repliikidest, vaid taipasin kohkumusega alles siis, kui ta oli oma kuludega läkitanud mulle Eestisse 6kilose apelsinikasti (koguväärtusega umbes 14000 jeeni), kandnud ette paar Jaapani ballaadi ja keelitanud mind apelsinide sorteerimise asemel hinge tõmbama ja temaga veini jooma. (Haha, niimoodi sõnastatuna kõlab see üliväga perversselt, ent tegelikult oli kõik kontrolli all ja meil sai palju nalja. Et meie jutt klappis hästi, kasutasin juhust ja uurisin paljude huvipakkuvate teemade kohta.) 
Näiteks arutasime naiste positsiooni ühiskonnas. Tema väitel olevat naised ja mehed tänapäeval enam-vähem võrdsed. Võib-olla pealtnäha ongi. Mulle jäi aga puhtalt tema minusse suhtumisest ("ohh, so smart, so clever...") mulje, et ta pole üldse harjunud mõttega, et (noorte) naistega saab rääkida (sest ma, käsi südamel, ei ärbelnud mingisuguste faktiteadmistega, vaid lihtsalt ajasin normaalselt juttu ja esitasin uudishimust küsimusi). Üleüldse tundub, et kõiksugused feministlike sugemetega liikumised (aga ka näiteks toitumise ja raiskamisega seotud, nagu edaspidi veel juttu tuleb) on seal hommikumaal tubli kümme aastat ajast maas.
Paistab, et naiste puhul ongi hinnas eelkõige nende malbus, siirus, heasoovlikkus, kannatlikkus, leppimine - omadused, mille peale minusugune lääneliku "strong independent woman'i" ideaali järgija kärsitult käega rehmab. Ka välimuses kehtib raudne reegel: nunnudus > seksikus. Sel teemal vestlesin pikemalt jaapanlanna Harukaga, kes kinnitas, et mida süütum, noorem, eluvõõram ja armsam tüdruk välja näeb, seda rohkem on tal lööki poiste seas (ah SEALT siis see kiisuvurrude ja roosade seelikute kultuur, mõtlesin). (Kel rohkem huvi, see võib Google pildiotsingusse tippida "European models", "American models" ja "Japanese models" ning tulemusi omavahel võrrelda - minu arvates on skaala "läänelikult seksikas <<<>>> jaapanlikult nummi" rabavalt hästi välja joonistunud.) Üldiselt on jaapanlased niigi kordades häbelikumad kui läänemaailm - nunnu tüdruku leidmine kindlustab ujedale poisile siiski võimu ja väe tunde. Rahuldatud saab ürgne abitu emase kaitsmise tung. 
Kriitiline toon, millega Haruka valitsevat olukorda kirjeldas, andis alust arvata, et hetkel on peale kasvamas uus südikate naiste põlvkond, kes varsti ehk käega vastu lauda lööb ja ütleb, et kuule, teeme hoopis nii. Lootust on, arvas ta - tegelikult on ju enamik neide valitsevast olukorrast (ja selle tobedusest) täiesti teadlikud. Ometi suruvad täna veel paljud oma tegeliku karakteri maha, et mõni isane oma võrku püüda. Valitseb suhtumine, et iseenda võltsimine on ju nõme küll, aga kutti tahaks ju ikka, pagan.
Üks (minu arvates) naiste kahjuks rääkiv põhjus on tohutu pornoajakirjade valik igas tanklas ja toidupoes. Mind jahmatas säärane avalikku pornograafiat propageeriv kultuur väga. Mu viimane farmer (see meelas) kinnitas, et säärane avalikku pornograafiat soosiv suhtumine on noortele poistele õnnistuseks: siis saavad nad jõllitada 14aastasi hirvesilmadega nappides koolivormides näitsikuid, endal peopesad higised. "Kuidas nii?!?!?!" nõudsin. Mis signaali saadab see noortele poistele, kes emaga poodi lähevad ja Pokemoni ajakirja kõrval süütu ilmega näitsikutega tõtt vaatavad? Veel enam, mis signaali saadab see noortele tüdrukutele? Et on igati okei sattuda mõne ajakirja kaanestaariks ja olla nähtaval kohal nii isale, nooremale vennale, vanaemale, klaasiõdedele kui ka poiste kehalise kasvatuse õpetajale? 
(Ma ei arva muidugi, et Eesti ajakirjaletid oleksid täis vaid Akadeemiat ja Sirpi - küll aga ei karga poolpaljad tüdrukud mulle näkku, kui letist mööda jalutan. Samas pole ma ammu ekstra vaadanud ka.)
Naistest rääkides ei tohiks minu arvates kunagi suhtuda kergekäeliselt nende kompleksidesse seoses välimusega. Selles osas oli jaapanlannade tundmaõppimine minu ja Krista jaoks paljuski kurb kogemus. Leidsime endid ühtäkki õhkamiste, ohete ja käeplaksutuste keskelt. See oli ühtaegu nii meelitav kui ka kohmetumapanev kogemus.
Tõtt-öelda ei osanud ma neisse komplimentidesse kuidagi suhtuda, sest need mõjusid üpris võõralt. Mitte et ma enda välimusega üldjoontes rahul ei oleks, ei! Sellegipoolest arvan, et olen end terve elu identifitseerinud pigem ikka vahva kui ilusa tüdrukuna. Just vahvus on see, millele katsun rõhuda ka endast tehtud fotodel, näiteks. (Ju on siis ikka veel mingi alateadlik blokk ees, mis ei lase iseennast kaunitarina kuvada - ja tegelikult pole see siiani vajalikuks osutunudki, sest vahva tüdruku kuvandiga saab ka äärmiselt edukalt ära elatud). Sealse komplimendirahe all hakkasid võrsuma aga sootuks uued (positiivsed) nägemused iseendast...

Samas oli nii minule kui ka Kristale äärmiselt vastukarva, et meie poole suunatud kiitustest kumas läbi jaapanlannade rahulolematus iseendaga, meie seadmine kuidagi kõrgemale positsioonile. Olin varemgi kuulnud, et Jaapanis on euroopalik ideaal väga hinnas ning pooled teismelised unistavad hirmkallist silmalaugude operatsioonist. Ja jällegi tabasin end mõttelt, et miks paganama pihta ei võiks me kõik lihtsalt enestega rahul olla? Miks on tarvis üldse mingeid ühiskonna poolt kehtestatud iluideaale - liiati veel teise rassi omi...
Ohh, sõrmed said nüüd mõnusasti soojaks ja hea meelega paneksin kiirel kursil sama vahutavalt edasi, kuid lugejate (ja iseenese) huvides lõpetan siinkohal siiski punktiga ja jätkan juba järgmises postituses. Jääge kindlasti lainele, sest nii paljut on veel lahata: taimetoitlust, pakendamishullust, selfie'de ja pidude kultuuri, maskide kandmise loogikat... See on ju ikkagi Jaapan, millest me räägime!

Kohtumiseni juba järgmises osas!

March 10, 2017

Kuidas korjata apelsine

Olen nüüdseks veetnud erinevates tsitrusehõngulistes apelsinisaludes peaaegu kaks nädalat, tarbinud julgelt kaheksa korda rohkem C-vitamiini kui muidu ja peaaegu et näinud oma nahka apelsini kombel oranžiks ja krobeliseks tõmbumas. Päevad mööduvad siin varase ärkamise ja füüsilise töö rütmis, ent ma ei saa millegi üle kurta. Elan hetkes, kus puuduvad abstraktsed plaanid ja mured, eksisteerib üksnes nüüd ja praegu (just nagu Alliksaar idealiseeris). Need hetked on täidetud primitiivsete rõõmudega: päikesepaiste, aina tühjenevate puude ja pöördvõrdeliselt täituvate kastidega. 
Arvan, et nüüd oleks ka tagumine aeg oma töömuljeid lugejatega jagada!
Siin Jaapani lõunaosas kasvavad apelsinid üpriski järskudel mäenõlvadel, nii et enese püstihoidmiseks on tarvis oma keha kogu aeg kergelt diagonaalis hoida. Apelsinid on kahjurite ja külma kaitseks pakitud valgete riidest taskute sisse, mis meenutavad varvasteta sokke. Need on farmerite poolt käsitsi kõigile apelsinide ümber tõmmatud, ükshaaval. Enne apelsinide korjamist tuleb sokikesed eemaldada. Mõistagi ei kista apelsine kuidagi suvaliselt, vaid korjatakse oskuslikult kahe liigutusega: esmalt lõigatakse varrega puu otsast lahti, seejärel eemaldatakse pisike varreots vilja lähedalt, nii et alles jääb vaid tibatilluke nääps. Lõikamise hõlbustamiseks kasutame veidi painutatud otsaga näpits-tange, mis kergendavad nähtud vaeva oluliselt. Lõigates tuleb ette vaadata, et varreots täielikult vilja küljest lahti ei tuleks, sest sellisel puhul tunnistatakse vili müümiskõlbmatuks. Säärase vilja elu kulmineerub mahlapressis.

Õigupoolest on apelsinide korjamine üsna mõnus ja rütmiline tegevus: kastid täituvad meeldivalt ruttu, midagi ei kleepu, puuduvad maod ja ämblikud ja satikad.
(Tegelikult rõõmustasin veidi rutakalt, kuna polnud kirjutamise hetkel veel rinda pistnud apelsinisortidega, mille viljad kasvavad kolme meetri kõrgusel ja oksad raskendavad igasugust liigutamist (sh käte tõstmist ja pea pööramist). Pärast kahepäevast puude latvades turnimist ja mitmeid ekstreemseid ei-tea-nüüd-kas-kukun-alla-ja-murran-jalaluu-stiilis hetki ei suhtuks ma apelsinikorilusse enam sugugi nõnda kergekäeliselt!)
Alloleval fotol on jäädvustatud 'Kiyomi' - sort, mida on minu arvates kõige hõlpsam ja meeldivam korjata. Taamal mäed ja - ehkki seda pole pildilt aimata - ka ookean. 
Vaade apelsinisokkidele!
Mäenõlval kasutatakse apelsinikastide (aga ka inimeste, nagu ehmatusega teada sain) transportimiseks mägitrammilaadset süsteemi, mis koosneb kahest mahukast mootoriga kastist ja üherööpalisest trammiteest, mis nõlvade vahel lookleb ja jaguneb. Nüüdseks pole ma mitte üksnes harjunud nendes kastides orava kombel üles-alla sõitmisega, vaid oskan seadeldist ka ise juhtida.
Tegemist on mõistagi äärmiselt hinnalise mehhanismiga, mille Jaapani valitsus on ise suures osas farmeritele kinni maksnud. 
Järgnevad pildid annavad ehk mingi ülevaateneist mägirööbastest ja mäenõlva kaldest:
Üldse näib, et riik kohtleb oma väikefarmereid heldekäeliselt. Apelsinifarmerite saagi ostab kokku JA (Japanese Agriculture) Group, mis varustab farmereid ka vajalike tarvikutega (kastid jne). Olen nende juures ühe korra ka müümas käinud, kuid et minu osa piirdus üksnes kastide peale- ja mahalaadimisega, ei ole mul sellest käigust midagi märkimisväärset välja tuua. 

Küll aga oskan nii mõndagi pajatada müümisele eelnevast õndsast protsessist - sorteerimisest! Sorteerimine toimub sordi, välimuse ja suuruse alusel. Mõnel faremeril on selleks puhuks kasutusel moodsamad liinid, mis praktiliselt kogu töö ise ära teevad, teine farmer veab su kättpidi eelmise päeva kastihunniku ette ja ütleb, et kuule, sorteeri nüüd ära...  (Oh seda naiivset farmerit, kes uskus, et minu otsustusvõimetuse juures tasub mind usaldada iseseisvalt otsustama, kas tegu on piisavalt ilusa viljaga või mitte... (lisaks näib mulle, et olen oma südames apelsinide kaubandusliku välimuse suhtes tiba leplikum kui standard ette näeb))
Näide sellest tsipa moodsamast liinist (taamal apelsinide klassifitseerimise tabel):
Nüüd, kus apelsinikorjamise protsess on üles märgitud, tunnen end märksa rahulikumalt. Ometi on veel nii palju, mida Jaapani puhul lahata: selfie-kultuuri, tüdrukute iluideaale, toitumisharjumusi, pakendamishullust, prügi sorteerimimist, viisakust, temperamenti... Loodetavasti jõuan kunagi ka selleni!

Nüüd aga tuleb põhku pugeda - homme tavapärane 6.10 äratus! Seega head ööd kõigile - või siis päeva, kui orienteeruda Eesti ajas. :)

March 2, 2017

Jaapani update: oleme elus!!

Sõbrad, tahtsin üksnes kinnitada, et pärast kaht autosõitu, kolme lendu ja kolme bussi oleme Kristaga õnnelikult Jaapanisse jõudnud! Erinevate emotsioonide virrvarr on viimase nädala jooksul olnud meeletu: kohe reisi algul äärepealt rajalt murdnud haigus, viimase hetke jamad kindlustusega, pikad ootamised, uus kontinent, silmade eest kirjuks võttev suurlinn, uutmoodi loodus, uued inimesed, primitiivsed elamistingimused, täiesti võõras töö... Ma võiks ennast lõhki kirjutada!
Mainin kohe etteruttavalt ära, et olengi siin jooksvalt tublisti reisipäevikut pidanud, nii et õnneks on suurem osa mõtetest-tunnetest sõnadesse vormitud. Et meil on aga igapäevaselt käed-jalad tööd täis (ning niigi üürikest vaba aega ei söanda ju kah ninapidi arvutis veeta), ei oska ma lubada, millises tempos jõuan oma Jaapani muljeid arvutisse toksida. Apelsinide korjamisele pühendan kindlasti eraldi postituse - kasutan kõige vahetumaid mõttekatkeid otse apelsinisalust. Sain nimelt ühe lõunapausi ajal ühe puu all tuulevarjus oma emotsioonid üles tähendatud, ninas värskete apelsinide hõng.
Meie esimesed Jaapani muljed pärinevad kaootilisest Osakast, kus veetsime oma lennu ja midnight bus'i vahel hea hulga tunde. Muide, midnight bus'i näol oli tegemist päris pesuehtsa Rüütlibussiga, ainult et voodite asemel koosnes buss allalastava seljatoega üksikutest toolidest, mis oli võimalik muust maailmast kardinatega eraldada. Tähendab, see oli võimalik aknapoolsete toolide puhul - õnnetu keskmine rida, milles istusime mõistagi meie, paiknes täiesti eraldamatuna keset bussi vahekäiku, nii et salamisi veidi magada üritades tundsime endid avaliku elu tegelastena. Pisut õnnestus siiski sõba silmale saada. Vahepeal ärkasin ka üles ja võin vanduda, et aeg-ajalt buss lihtsalt seisis teepervel, uksed suletud ja kardinad all. Mind närib kahtluseuss, et kümnetunnise retke oleks võinud päevasel ajal ka poole kiiremini seljatada...

Aga Osaka siis! Tundsin end nagu laps kommipoes, kui sealset tänavamelu pildile püüdsin. Täiega vilgas siblimine tänavatel, lakkamatult voolav inimmass, rütm, valgus, autod... Nagu chinatown, ainult et terve linna mõõtmetes. 
Inimesed näisid üllatavalt normaalsed. Pean tunnistama, et mul oli vist anime ja "Lost in translation'i" (ja üleüldise euroopaliku hoiaku, mis peab jaapanlasi pigem nunnudeks askeldajateks kui tõsiseltvõetavateks isiksusteks???) mõjul kujunenud arusaam, justkui oleksid jaapanlased kõik üliveidrad, kihistades naeru ja kandes ruudulisi seelikuid ja nummisid roosade südamekestega kaunistatud jänkudega T-särke ja viltust tukka. Ning ärgem unustagem nende ülisuurt peace-märgi näitamise meelsust! 
Tegelikult mõjus tänavapilt suisa jahmatamapanevalt normaalselt ja euroopalikult: beežid, tumesinised ja -rohelised, mustad, pruunid ja hallid toonid, valdavalt ikka stiilipuhtus ja minimalism. Üleilmastumise võlu, mõtlesin, kui ühest suurest "La La Land'i" postrist mööda jalutasime. Kaob küll eri nurgataguste iseloom ja omapära, ent nii pagana lohutav on võõras kohas ringi vaadates silmata The North Face'i jopet või Emma Stone'i portreed! Teisalt muidugi ülimalt kahju: palju ägedam oleks ju pärast kodus mingitest jänkupluusidega ja kiisuvurrudega keskkooliõpilastest muljetada! 
Üleilmastumise musternäide leidis minu jaoks aset meie apelsinifarmeri pisikeses garaažis, kui ta lülitas sisse ABBA kuldsed hitid. "Kas sa tunned neid???" uuris ta minult täiesti tarbetult, kui muusika taktis pead nõksatasin ja vuuleevuud kaasa ümisesin.
Ekraanide asemel valitseb suurlinna bussijaamas säärane bussigraafikusüsteem.
  
Sääraseid kirjumirjusid joogiautomaate leidub liialdamata igal sammul: nii suures linnas kui ka pisikesel 42 püsielanikuga mäenõlval.
Siinsed elamistingimused ehmatasid meid algul nõnda ära, et tegime esimesel õhtul madratsitele vajudes ilustamata plaani, kuidas haigestuda ja kindlustuse kuludel tagasi lennata. See haigestumise plaan polnud sugugi nõnda teostamatu, sest meie pisikeses toakeses ei küündinud temperatuur 7-8 kraadist kõrgemale. Isegi viis kihti vatitekke polnud piisavad, et hoida ära kontideni ulatuvat rõskust. Olukord paranes märgatavalt kolmandal päeval, mil suutsime endile soojapuhuri smugeldada. Nüüd oleme juba optimistlikult "teeme ära!"-vaimus. Kinnitan liialdamata, et Jaapanil on meile nii meeletult palju pakkuda! Alustades väikestest üllatustest, kui avastad, et ilmateates näidatakse, millistes piirkondades tasuks maski kanda (õietolm!), ja lõpetades suuremat sorti südamelöökide vahelejäämisega, kui oled järginud looduse kutset ega suuda vetsupoti küljest loputusnuppu leida...
Sellisel toonil täna lõpetangi. (Kinnitan enne, et lõpuks siiski leidsin (Krista abiga) selle kurikuulsa nupu.) Keeran kähku põhku, sest ehkki homme ei tule tavapärase tööpäeva kombel kell 06.10 tõusta, pole meile jäetud aega ka lõunani põõnamiseks. Lähme nimelt keskkoolinoortele oma riikidest pajatama. Klopsisime just Kristaga mingisuguse esitluse kokku, mida iseloomustavad klassikalised lööksõnad "sood" ja "Skype" ja "laulev revolutsioon". 
Loodetavasti läheb täie ette!

Head ööd ja palju tervisi seitsme tunni kauguselt tulevikust! :)

//Muide, tänasesse õhtusse veel üks uskumatu lugu: leidsime Kristaga külmiku küljest tuttava olemisega ESTONIA kirjaga Eesti rahvarõivastes tüdruku külmkapimagneti! Siit, sõna otseses mõttes pärapõrgust: puuhütikesest, mis asub kusagil 42 elanikuga asustatud mäenõlvakesel Ehime prefektuuris Jaapanis!!!!!!! Pean tunnistama, et võttis sõnatuks küll!

February 21, 2017

B-day feels

Ja märkamatult saabuski üks enamike inimeste jaoks täiesti tavaline südaöö, mis tõi minu jaoks lähemale viimase taksi ning ühtlasi õiguse kasiinos õnne proovida, kui vaid soov peaks tekkima. (Jutt käib siis mõistagi minu kahekümne esimesest sünnipäevast.)
Kogusin selle päeva puhul kokku sõbrad, kes polnud parajasti hõivatud mõnes teises linnas või riigis (sest tõepoolest, mida aeg edasi, seda huvitavamaks kõigi mu sõprade elud muutuvad ja seda erinevamatesse nurgatagustesse nad rändavad) ning korraldasin ühe talvise brunch'i looduses. Mainin kohe ära, et oma mõtetes nägin sellest sündmusest väga idealiseeritud pilti, kujutades ette kõrgeid sätendavaid hangesid, lume raskuse all kössi vajunud puid, metskitsi, päikesepaistet, sinist taevast ja tuulevaikust - tegelikkuses sain vihma, niiskuse, lörtsi, põhjatuule, pori ja jää. Õnneks ilmutasid kõik kohaletulijad suurt vahvust ega torisenud nurjunud ilmavaliku üle. Käisime kambakesi matkamas, mis oli teeolude tõttu üpris raskendatud ettevõtmine, ja kosutasime endid naastes pudru (!! pudrufänn minus andis endast menüüvalikul kõvasti märku) ja Sandra uneldmate šokolaaditordiga. Martin võttis enda kanda seltskonna fotograafi rolli, jäädvustades meie tiksumist läbi oma silmade (või õigemini objektiivi). Kõik allolevad fotod, välja arvatud teine, ongi tema poolt ajalooraamatu ridadele jäädvustatud.
Hommikused ettevalmistused peosmuutiks:
Üheksateistkümnenda ööl vastu kahekümnendat võõrustasime kaksikutega (kes mõlemad said samuti 21) nende pool Sandrat, Liisit ja Evelini, kusjuures meiega liitus skaibi teel veel Anu. Ning umbes ööpäev hiljem olime palutud Liisi poole lauamänguõhtule. Mina sõin siis pahaaimamatult enne kodust lahkumist kõhu kurgumulguni täis. Puhtalt selleks, et kohale jõudes avastada, et pidulikul laual ootasid meid isetehtud peediburgerid ja suus sulav šokolaadi-maapähklivõikook... Vaid tunnike varem koduse õhtusöögi heaks langetatud otsus kuulub kindlasti ühtede kibedaimate hulka mu elus (aga ometi ei takistanud see peediburgerist suurt mõnu tundmast - küll kunagi jooksma ka lähen)!

Mul oli tõesti imevahva päev ja tahaksin siinkohal veel kord kõiki tänada, kes mu päeva oma tulekuga või siis lihtsalt ilusate soovidega nõnda soojaks muutsid! Aitäh-aitäh kõigile, mul on teiega ikka nii pööraselt vedanud! :)