January 18, 2018

Mõtteid ostukärust

Meeleolumuusikat 
Ühel krõbedal jaanuariööl kuskil kahe ja kolme vahel ostukärus koju vuhisedes - mõistagi keset autoteed, et oleks ikka suurem tõenäosus lollist peast surma saada (pesuehtne nicholassparksilik "What happens if a car comes?" - "We die"-laadne filmistseen mu oma elust) - tundsin end elavamana kui kunagi varem. Karge põhjatuul lennutas järjepideva jonnakusega juukseid vastu nägu, mis kleepusid kohemaid huulepalsamisse, ja puhastas samas ka tolmunud mõttekambreid. Siinkohal katsun valada need üürikesed ideevälgatused sõnade vormi, ehkki ebaõnnestun tõenäoliselt juba eos. 

Taani periood on toonud mu ellu imelise oskuse klammerduda igapäevaelu pisimomentide külge. Eks sel ole üpris konkreetne põhjus, nagu jõulueelses postituses sai ka juba südant puistatud: mu päikesekullane suhkruhõnguline mannavahumekiline romanss, millele pole tõenäoliselt määratud kuigi pikka iga. 
Kindlasti saaks suppi pärast mu kojulendu suure vaevaga pooles vinnas podisemas hoida, ent ehk ei maksa. Kummalgi meist pole aimugi, mida tulevik toob. Mõlemad tahame ajada oma rida. Poole südamega oma teise poole küljes rippumine, iseenese soovide pidev lahjendamine ja ohvrite toomine lämmataks piinava aeglusega meid mõlemaid. Mis ei tähenda, et see ei võiks toimida. Kindlasti võiks! Usun lihtsalt, et meil kõigil on kirjeldamatult palju võimalusi saamaks erinevais paigus erinevate inimeste kõrval õnnelikuks. Ehk peitubki elu ja inimsuhete võlu voolamise aktsepteerimises - äkki tulekski tervitada parajasti kevadise paisuveena ellu tulvanud inimesi sooja naeratusega, lubada neil enda südamesse pesa ehitada ja neist joobuda, kuid (ja see on nüüd väga tähtis!) lasta neil minna, kui aeg on küps. Usun siiralt, et elul on meile varuks veel palju paisuvesi, kui vaid söandame lahti lasta (mis ei tähenda sugugi unustada) ja vooluga kaasa minna. Rääkisin ka vanaemale sellest teooriast - ta arvas, et olen peast puhta soe.
Ühtlasi on mul teinegi teooria, nimelt: me praegune seis on nõnda kirjeldamatult kaunis just oma mittejäävuse tõttu. Oleme vägagi teadlikud peade kohal vasardavast tähtajast - täpselt kaks nädalat lahkumiseni - ja klammerdume teineteise potentsiaalsetele hõõrdekohtadele keskendumata koosveedetud aja külge. Teadvustame äärmiselt selgelt ühiseid momente. Ostukärus kojuvuhisemist. Südaöist kokkamist. Isiklikku karaokepidu voodilinade vahel kuskil kosmilises ärkveloleku ja uinumise vahepealses seisundis. Hommikust banaanipannkookide lõhna. Veekeetja podinat ja auravat piparmünditeed. Hambapesu. Tantsuõhtuid ja matku ja lauamänge ja uisutamisi. Pilke ja puudutusi ja neid ilusad-ilusad sõnu, mis kõnelevad sellest kohmakast a-tähega tundest. 
"It's going to be one of my favourite memories," kuulsin ühel õhtul mõrkjasmagusaid sõnu. Tunnen ise samamoodi. Kas poleks siis mitte patt seda mesimagusat nektarit kunstliku kuumutamisega kibedaks ajada?? Kust ma seda teadma peaksin, ah...
Aga aitab nüüd sellest läilast "The Notebook'i" ümberjutustamisest! Ehkki mu elu raskuskese on hetkel vägagi kindlalt kallutatud ühes teatud suunas, olen jõudnud veidi ka muid tähelepanekuid teha.
Olen mõelnud kodu definitsiooni laienemisele, näiteks. Kuidas mugavustsoonist väljumine, mille vajalikkust nii palju toonitatakse, ei tähenda mitte üksinda kõleda kesa peal vilu käes kükitamist, vaid uute soojade pesakeste loomist. Mõistmine, et kõikjal võib õnnelikult elada ning et ma ei pea ehitama oma maja ilmtingimata sellesama papli alla, kus mu vaarisa- ja ema esimest korda käest kinni hoidsid, et kogeda enneolematut õnnetunnet, on avanud minu jaoks täiesti uue maailma (mis ei tähenda, et mu meeli ei kõditaks mõte Eestimaa pinnale oma peenramaa ja moosiriiuli rajamisest). Adun nüüd selgelt, et mu kodud paiknevad teistes inimestes, pilla-palla keset maailma laiali. Selle asemel et nutta taga neid, keda parasjagu ei ole (oh, kui palju olen unistanud rändmuusiku elustiilist, kes kannab instrumentide asemel kaasas hoopis oma kõige kallemaid inimesi!), tuleb nautida nende seltsi, kes parajasti läheduses. Mis toob meid tagasi viivudes elamise ja tänulikkuse juurde. Oo, kuidas mulle meeldivad pisihetked! 
Selle peale soovitan ka üht üpris hiljuti loetud muheda alatooniga artiklit, mis oma iseäralikul, ent armsal moel paneb südamele, et elada tasub juba praegu, mitte kunagi hiljem ebamäärses tulevikus, mil meil on piisavalt... (vali lünka sobiv: raha, aega, prestiiži...). 
Suured eesmärgid on mõistagi samuti toredad. Selles pakitsevas uudishimus, mis kõrvetab rinnakorvi, on midagi äärmiselt paeluvat, tiivustavat ja edasiviivat. Samas ei leia ma, et elukestev selle suure unistuste poole rühkimine on ainus eeldus õnnelikuks eluks. Kindlasti mitte. Ei tasu sattuda ahastusse ja karta, et elu läheb raisku, kui silme ees polegi seda üht unistust. Piisab ka sellest, kui jagada oma kirg väiksemate eesmärkide vahel, mida elu järjepanu nina ette saadab. Ka sellise taktikaga on väärt elu garanteeritud. 

Olen küsinud endalt viimasel ajal sageli, kus näen end aasta pärast (aasta pole ju ometi nõnda lai ja abstraktne üksus?). Kristalselt ausaks jäädes pean aga vastama, et mul pole kõige õrnematki aimu. Kus iganes. Peaasi, et iseenese kallal töötamas ja rahul. 

Tegelikult oli mul plaanis kirjutada veel surmast, Kundera olemise talumatust kergusest, Jürjensi värsireast "minu sees on tuhat elu", mis haakub niivõrd kenasti Hesse "Stepihundiga", ja Tõnu Õnnepalu "Valede kataloogist", mille surma romantiseeriv hoiak ja elutülpimus mind nii tohutult ärritavad (ehk ei hakkaks need mõtted mulle niimoodi vastu, kui kuuleksin neid 105-, mitte 55aastase mehe suust), kuid las jääda nad praegu veel mustanditesse oma aega ootama.

//Pildid klõpsas muidugi Martin.

December 30, 2017

Järelhüüe aastale 2017

Kui 2016. aasta võtmesõnaks oli rahu (eelmise aasta kokkuvõtvat postitust saab lugeda siit), siis 2017. aastat jääb meenutama kohalolek. Kui eelmist aastat iseloomustavad drastilised avastused iseenda kohta (eelkõige huvi veganluse ja prügisukeldumise vastu), siis sel aastal juba teadsin, mis mulle meeldib - oli aeg vilja lõigata. Tajusin, milliste inimeste/organisatsioonidega lõimuma peaksin ja lõin suurema vaevata uusi sidemeid; leidsin oma suureks heameeleks, et võõraste inimestega suhtlemine tuleb välja palju kergemini. Usun, et olen muutunud avalamaks ja väliskeskkonna suhtes heatahtlikumaks. Üleüldse suhtun ümbritsevasse kõvasti tšillimalt.

Olin kohal. Mitte üksnes oma harvades pöörastes ettevõtmistes (nagu Jaapani apelsinisalus töötamine ja Taanis uue semestri alustamine), vaid just rutiinses igapäevaelus. Teadvustasin lõhnu, maitseid ja värve. Mäletan eriti värskelt üht hiliskevadist pärastlõunat Rostockis, mil jalutasin sadamast kodu poole. Mingil põhjusel olid mu meeled ebatavaliselt erksad - imesin endasse eranditult kõik mööduvate inimeste vestluskatked, soolakad merepiisad, autode taustamüra ja taamalt kostuvad meloodialõigud. Viibisin iga ihurakuga täielikult selles hetkes - mineviku ja tulevikuta - ja olin hingepõhjani rahul. 

Näitasin üles tänulikkust. Mõistsin, et me - armetud inimesed, kes ei hooma suurt pilti - ei oska aimatagi, mis on meile endile kõige parem. Arvame küll, et teame, mis meid õnnelikuks teeks - püstitame ootusi ja hoiame pöialt, et elu meile vastu tuleks. Enamasti ei tule. Võib-olla jäid meie hoolega seatud eesmärgid meie enda õnnele ja heaolule jalgu - me ei oleks osanud oma sõgedemais unenägudeski ette kujutada, et mõne teise nurga taga ootaks midagi veel paremat. Seega ei tasu võtta oma ebaõnnestumisi liiga raskelt; ju olid elul meile vingemad plaanid. Pettusin aasta jooksul korduvalt: Itaalia ja Hispaania ülikoolidesse vahetussemestrile kandideerimisest ei tulnud midagi välja, Veneetsia filmifestivalile žüriiliikmeks ei saanud, Omaani kõrberetkele mind samuti ei valitud... Kuid nendest ebaõnnestustest johtuvalt leidsid aset hoopis teist masti imelised sündmused. Kiindusin Taanisse näiteks - riiki, mis polnud algselt mu valikute listiski, sest olin pimestatud oma Hispaania plaanist. 
Loo moraal: iga sündmus (ka tagasilöök) meie elus on millekski hea, sest hoiab meid liikumises. Tähtis ongi pidev voolavus - parem ebaõnnestuda ja edasi triivida kui umbe kasvada konstantses paigalseisus. Seega mitte pettumustest heituda! Küll ootab kuskil pettumuskäärude taga veelgi ilusam jõesuue. Sellele arusaamale jõutakse enamasti - tõsi küll -  alles hiljem möödunule tagasi vaadates. Siis saab rahulolevalt ohata ja tõdeda, et elu ei peagi vastama sajaprotsendiliselt ootustele, et olla ometi vaimustav.
2017 on ehe näide. Kohe kindlasti ei vastanud see mu püstitatud ootustele. Ent ilmtingimata oli see vaimustav.

Siinkohal jagan teiega mõnd südamelähedasemat hetke möödunust: Jaapan, Alpid, Veneetsia, kodu, Saksamaa, Taani. Piltidelt puuduvad kallid inimesed, kes selle aasta minu jaoks nii tähenduslikuks tegid, mõtted, mida mõlgutasin, emotsioonid, mida kogesin, õppetunnid, mis kõrva taha panin. Ometi annavad need mingi kokkuvõtliku kujutluspildi kohe-kohe lõppevast aastast. Seega head vaatamist!
Et 2018 tuleks veelgi mitteootuspärasem! Head vana aasta lõppu ja kogemusterohket uut, kallid lugejad!

December 26, 2017

2017 helis, pildis ja sõnas

2017 hakkab lõppema, mistõttu on just praegu paras aeg meenutamaks, mida aasta jooksul kogesin ja tundsin. On suur õnn, et taipasin aasta jooksul üles märkida, mis loetud ja nähtud sai - vastasel juhul oskaksin praegu kirjutada üksnes viimasest kahest nädalast. Aasta on ju pikk ja mälu auklik - ei tasu sellele lootma jääda.

KIRJANDUS
Võin endale sel aastal õlale patsutada ja kinnitada, et kirjanduselu õitses. Lõpetasin 24 teost, pooleli on veel terve posu. See on mu iga-aastane jõuluaegne needus: kõik sugulased mäletavad veel seda pisikest raamatukoid, kes neelas lehekülgi suurema isuga kui kiirnuudleid (mis oli ometi üks Marise lapsepõlve lemmiktoite), ja sokutavad tema suureks sirgunud versioonile kuusepuu alla raamatuid. Selle üle on suurel Marisel mõistagi ülihea meel. Lihtsalt kõrgel raamatukuhjal on omad kõrvalefektid. Peamiselt Marise lühisessejooksutamine. Vaimustus lämmatab hinge ja tahaks ju kõik ruttu-ruttu jõulude ja uue aasta vahel alla neelata. Hetkel ootavad oma järge John Williamsi "Stoner", mis kõneleb Tšehhovi väikestest inimestest, Õnnepalu "Valede kataloog" ja "Inglise aed" ning Vaarandi "See kauge hääl".
Oma selleaastase lugemuse võlgnen peamiselt kahele faktorile: (1) tühjale ja kõledale jaanuarikuule, mil mul polnud suurt muud teha kui lugeda ja tulutult ARKi sõidueksameid sooritada (kui kurb, et kõnelen neist mitmuses...), ja (2) mu Taani pesa asukohale linnast väljas, mis sundis igapäevaselt ühistransporti kasutama. Koolimaterjalidele keskendumine ei tulnud loksuvas bussis välja, ent erinevate romaanide süžeed viisid mõtted edukalt võõrastele radadele. Kevadtalvel otsisin inspiratsiooni ja lohutust lihtsuse võlust: kõrvu jäid kõlama Coelho "Alkeemik", Õnnepalu "Mandala" ning Hesse "Siddharta" ja "Hommikumaaränd", mis kõik omavahel kenasti haakusid. Kevade poole olin sügavalt raputatud "I am Malalast" ja Hosseini "Tuhandest hiilgavast päikesest" - uurisin sel ajaperioodil hästi palju lisaks Islami, terrorismi ja naiste õiguste kohta; võib-olla oli see ka põhjuseks, mistõttu valisin endale Aarhuses terrorismiteemalise kursuse. Kolmandaks liikmeks sobitus eelmainitud kombosse veel hilissuvel loetud Dina Nayeri "Ein Teelöffel Land und Meer". Pimedal hilissügisel olin kütkestatud Arundhati Roy "Väikeste asjade jumalast", mille nüüd, kaks aastat pärast alustamist, lõpuks ometi võiduka lõpuni vedasin (iga kavala keelelise konstruktsiooni juures mõnust habisedes), Nechama Deci "Dry tears'ist", mis polnud klassikaline II maailmasõja-aegne juudiverega üle küllatud horror (ehkki sisaldas küllaga kohti, mis panid vere näost lahkuma), ja Lisa Genova "Still Alice'ist", mis käsitles Alzheimerit ja tõi kaasa tõdemuse, kui tänulik olen selge mõistuse ja terava vaimu eest. Aasta lõpp on möödunud Ashilevi "Kehade metsa", Ehini "Kohtumiste" ja Hvostovi "Šokolaadist printsi" tähe all.
Lähiajal tahaks jõuda veel Gilberti "Big magic'uni". Samuti kükitavad lugemislistis juba pikemat aega Joyce'i "Ulysses" ja Atwoodi "The handmaid's tale". Ning tõele au andes ahvatleb Martin mind juba mõnda aega "Fight club'ist" ette loetud sügavate tsitaatidega...
TEATER
Kui kirjandusvallas võisin enda üle põhjusega uhkust tunda, siis teatriga on kõvasti kehvemad lood. Ei jõudnud nii palju, kui oleks võinud, liiati siis nii palju, kui oleks tahtnud. Väga-väga meeldis mulle Vanemuise "Meister ja Margarita", samuti "Rehepapp", mille kohta olin lugenud seinast seina arvustusi. Mõtteainet pakkus veel Sadamateatris lavastunud "Suluseis", Luxembourgis vaatamas käidud "Uinuv kaunitar" ja Rostocki lavakooli noorte "Sturm und Strang" Herderi ainetel. Sellega aga, piinlik tunnistada, mu kogemused enam-vähem ka piirdusid...

FILM
2017 oli dokumentaalide aasta. Korraldasin kaht filmifestivali ja liitusin Aarhuses õdusate dokkfilmiõhtute korraldustiimiga. Teenisin ligipääsu igasugusele põnevale kraamile: mesilastele, Tokyo iidolitele, presidendivalimistele, USA teismeliste hingeelule, Michelini tähtedele, kliimasoojenemisele, sõjale...
Oli ka igasuguseid vahvaid mängufilmielamusi: üliveider "The Lobster", mida vaatasin üksinda kodus teki all, inspireeriv "La la land" Elektriteatris Kristaga, muhe tšehhikeelne "Idioot" Freetrade'i veini ja Anuga Rostockis, kelmikas "Armastuse lugu" Laura ja Marioniga Tartuffil ning viimase sekundini pingul hoidev "Memento" kamba taanlastega mu pehmes voodis.
Eraldi plusspunktid lähevad mu selleaastasele lemmikanimafilmile "Baleriin" - filmi lõppedes on põsevalu garanteeritud (see on põhjustatud mõistagi terveks filmiks näkku kleepunud laiast muigest).

MAITSED
2016. aasta hittideks olid vaieldamatult peet, ingver, kookospiim ja maguskartul; sel aastal kuulus mu süda köömnetele, tahiinile, oliiviõlile, päikesekuivatatud tomatitele, oliividele ja datlitele. Palju mõjutas mind kindlasti päikeseküllane Itaalia, kuid mitte ainult. Üldiselt kehtis reegel, et mida iganes ma ka ei valmistanud, köömnete või päikesekuivatatud tomatite lisamine oli alati hea mõte.
Ja oh, olgu õnnistatud see kurikuulus päev, mil avastasin magusläägete datlite ja mõru kõrvalmekiga tahiini sõltuvusttekitava kombinatsiooni...

MUUSIKA
Muusika vallas on kõige raskem mingisugust mustrit taga ajada. Kuulasin laiahaardeliselt, valimatult, hektiliselt - johtuvalt tunnetest ja käesolevast eluperioodist. Hiljuti oli mu elus suur Maarja Nuudi loomingut kummardav periood; sellele eelnes sügav Bon Iveri periood, James Blake'i periood, Ultramelanhooli periood, Passengeri periood, Sons of the East'i periood... Vahva on mõtetes neid üürikesi artistiperioode ajas tagasi kerida; eraldi perioodi tiitlile pretendeerivad kindlasti veel Gorillaz, Liisi Koikson, Kaleo, Rammstein, Greg Laswell, The Lumineers, alt-J, Led Zeppelin, Erki Pärnoja, Vance Joy, Mari Pokinen, Chet Faker, Rebecca Ferguson, Milky Chance, Kodaline, Arctic Monkeys, Wild Nothing, Cahoo ja Põhja Konn.
Ning muidugi mõista mu sõbranna, iidol ja tulevane superstaar Evelin Kivi, kes avaldas septembris oma esimese ametliku singli!
Soovin kõigile oma blogilugejatele rahulikku jõuluaega ning endale rohkem teatrikülastusi uude aastasse. Rohkem kirjanduslikku omaloomingut samuti. Natuke olen juba nuusutanud sisemist vabavärsimeistrit enda sees, kes tärkas sügisel ja lunastas mulle oma kirja pandud sõnadega kõik kingipakid jõuluvanalt (fun fact, ka vanaema esines sel aastal 11aastase Marise jõululuuletusega, mille ta koristades leidis), kuid peaksin end tegelikult rohkem tagant sundima. Miks ma küll kogu aeg ära unustan, kui tore on vabavärss, ah.

*Piltide autoriks on mu personaalfotograaf Martin, kes saavutas peegeldusefekti CD-plaati horisontaalselt objektiivi all hoides. 

December 21, 2017

Viivituskuninganna Marise põhjalikud möödunu seletused

Üritan siin enda Spotify 2017 kokkuvõtvat playlist'i kuulates tänasesse postitusse paslikku meeleolumuusikat valida, kuid iga lugu kõditab mu närve ja saadab mööda selgroogu alla mõnujudinaid, nii et valiku langetamine pole sugugi kergete ülesannete killast. Kõik mu aasta jooksul kogetud mõrud ja magusad tundmused on sellesse pea seitsmetunnisesse playlist'i sisse põimitud - kuidas sa siis valid... 
Lähen hoopis kergema vastupanu teed ja jagan seda Frank Sinatra lugu, mis on mu peas helisenud viimased kaks ööpäeva ja jääb mulle ilmselt elu lõpuni meenutama öiseid jõulutuledes säravaid Kopenhaageni tänavaid.
Kullatükid Saksamaalt leidsid tee Taanisse.
Kopenhaagen tervitas mind kui vana sõpra, keda pole ammu näinud: lõi õlale sõbraliku matsu ja valas üle pulbitseva tänavameluga. Kõndisin lummuses mööda tuledesära ja ahmisin endasse kiiskavat linnamelu: kiirustavaid inimesi, karamelliseeritud mandlite hõngu ja heledaid poeaknaid.
Tõele au andes panustas mu lummusesse veel midagi enamat kui Kopenhaagen ise: ühe teise inimese soe pihk mu peos ja hingeaur mu näol, kui teineteise huultele ülemeelikuid suudluseid vajutasime. Ekslesime täielikult tänavate labürinti, kuulasime kõrvaklappidest Frank Sinatrat ja tantsisklesime mööda linna, olles täielikus ükskõiksuses ümbritsevast maailmast. Sel õhtul tundus küll, nagu elaksin filmis (igati "La La Land'i" vääriline stseen!)

Tunnen nüüd kohustust natuke ajas tagasi minna ja tagamaid selgitada. Kirjutasin ühte vanemasse postitusse saladusliku lause: "Olen lammutanud viimasel ajal massiliselt oma tõekspidamisi, hinnanud ümber kaljukindlaid seisukohti ja täiendanud lülihaaval oma elufilosoofiat." Sattusin nimelt Taani minnes ägedasse "tunded vs. ratsionaalne mõistus" sõtta ja otsustasin esmakordselt oma ratsionaalset tagakukla häält eirata (sedasama, mis tuletas ikka ja jälle meelde, et ma ei püsi kusagil üle poole aasta paigal, mistõttu oleks palju targem ja lihtsam üksinda toimetada kui hakata tunneterägastikus ekslema) ja tunnetele vaba voli anda. See on olnud siiani üks mu senise elu suhkrusemaid otsuseid, ehkki kohati kibeda kõrvalmekiga. Olen nüüdseks mõistnud, kui paganama hea on olla kellegi maailma raskuskese: kuivõrd tore on, kui vaasis lõhnavad punased roosid, kui keegi ilmub eksamieelsel ööl ukse taha, et tuua hommikuks šokolaadikooki, ja kui ärkan selle peale, et keegi tõmbab hellusega läbi juuste. Samas olen endalt tõsidusega pärinud, mida siis õigupoolest rohkem naudin: teist inimest ennast või pelgalt seda romantilist ideed, et mängin kellegi teise sümfoonias esimest viiulit. Algul uskusin, et puhtalt ideed: teadsin, et olen jaanuari lõpuks Taani tolmu jalgadelt pühkinud ja Tallinnas kaheks kuuks praktikat alustamas. Võtsin meie suhet kergusega ja vältisin teadlikult sügavamat kiindumust. Säärase muretuse alalhoidmine on aga muutumas üha raskemaks: nagu tunnistasin ka oma Saksamaa sõbrannadele, kes neljaks päevaks külla tulid, hakkab mu silmarõõm mulle iga korraga natuke rohkem meeldima. Eriti tugevalt pitsitavad rindu need tema mõtlematult pillatud laused, mis eeldavad ühist tulevikku: "Oh, we're going to have so much fun while I'm teaching you how to rollerskate", näiteks (selle lause eel oli ta äsja olnud tunnistajaks tõsiasjale, kuivõrd vilets uisutaja ma olen). Või siis "One day, I'll take you to Angola". (Sest uskuge või mitte, ehkki noormees on läbi ja lõhki taanlane, kasvas ta üles Angolas, Aafrikas!! Ulme - kõik maastikud ja vaated, mida ta on mulle näidanud, meenutavad pigem Marsi pinda kui Maad.)
Oh, jah. Eks näis, mis edaspidi saab. Jaanuari lõpus maksan tõenäoliselt oma südamevaluga selle eest, et otsustasin nõnda tormakalt emotsioonidele alluda. Aga ma ei kahetse. 
Koduteeks valmistumas.
Nagu nüüdseks juba postitusest ammu välja on koorunud, külastasid mind ka kaks kallist Saksamaa sõbrannat, Gweny ja Yara. Nemad olid kevadel võtmeisikuteks mu isolatsioonist väljatõmbamises ja ellu särtsu lisamises. Nendega koos koosnes mu elu ühtäkki taas miljonist armast pisimomendist, mitte üksnes suurte eesmärkide poole rühkimisest (töö, trenn ja ülikool). Käisime hommikuti järves ujumas ja herneraksus, maiustasime öösiti maasikapõldudel ja juurutasime endile sisse ühised õhtusöögitraditsioonid. Meie näppamiskultuur jätkus ka Taanis: nimelt sobrasime mu landlord'i kuuris, leidsime suured tangid ja sumpasime metsatuka sisse kuusepuuraksu. Teel pimedusse sai minul mõistagi aku tühjaks ja meid saatsid äärmiselt kahtlased hääled, ent need tühised faktorid meie pealehakkamist ei kahandanud. Terve kuusepuu kaasavõtmiseks osutusid meie tangid ilmselgelt ebapiisavaks, ent vaigulõhnalisi kuuseoksi tõime vaasidesse hulgi. Mõned neist on esindatud ka ülemisel pildil.
Olin enne nende tulekut oma viieks kuuks toanurka kopitama jäänud saksa keele oskuste pärast korralikult põdenud. Mu ainsaks sideks saksakeelse maailmaga olid 2,3 läbi loetud raamatut, WhatsAppi sõnumivahetused ja ülikooli poolt saadetud meilid, mida demonstratiivselt eirasin (muide, see jäärapäisus tõi kaasa minisüdamerabanduse, sest arvasin korraks, et magasin maha lõputööle registreerimise tähtaja - vist siiski mitte, nagu paaniline guugeldamine lootust andis, kuigi päris kindel ei ole; peab veel uurima). Avastasin aga oma suureks rõõmuks, et saksakeelne vestlus tuli välja täitsa soravalt - jõudsin juba lootust hellitada, et kui aprillis (kõigi eelduste kohaselt viimaseks semestriks) Rostocki naasen, ei pea ma veetma esimesi nädalaid tähestikulaulu ümisedes, et end taas lainele viia. Saab ka lihtsamalt.
Jõuluootuses Kopenhaagen 2017.
Peale sakslannade külaskäigu toimus veel palju põnevat. Suuline eksam, näiteks. Naljakas, et ehkki kinnitasin endale enne eksamile minekut, et mul pole seda hinnet tegelikult vaja ja tulemusest sügavalt savi, esinesin siiski kõvasti alla ootuste. Seega mingid alateadlikud ootused-lootused siiski olid. Läks tükk aega, kuni jõudsin uhkuse alla neelata ja oma võrdlemisi nigela hinde ära seedida, kuid olen nüüdseks vist endas rahu leidnud. Jaanuaris tuleb veel eksameid - küll siis hiilata saab!

Olid veel jõulupeod. Teeõhtud. Hüvastijätud. Vastvalminud ajaleheartikli viimase draft'i ärasaatmine. Õhtusöögid Katrina pool. Kopenhaagenisse hääletamine ja Kopenhaagen ise, millest juba piisavalt juttu sai tehtud. Kojulend. Eile öösel maandusingi otse Tartu lennujaamas, ajasin perega juttu ja taasavastasin, kui pehme ja mugav on mu kallis voodi. Naljakas, et täna hommikuks olid kõik tööle ja kooli kiirustanud - mina võtsin kuuma duši, seedisin möödunut ja adusin esmakordselt, et mul on nüüd tõepoolest vaheaeg. Aeg teha kokkuvõtteid läinud aastast ja vaadata tulevikku. Ideaalis loen veel läbi kaks raamatut, kuid ei julge pead anda. Kindlasti muljetan ja kuulan palju! Olen keha juba valmis pannud kuumadeks teeliitriteks, mida hakkan järjepanu kõrist alla kallama, et end kõigi oma kallite sõprade käekäikudega taas kurssi viia. Jõulud ju.

December 1, 2017

I was sad and drunk and blogging

Jätkuks sellele postitusele. Ei julge lubada, et suudan sel aastal minu, Krista, Katsi ja Evelini iga-aastase blogmas'iga sammu pidada, ent algus on igatahes tehtud!

November 28, 2017

November ei ole alati hall

"Mul on tunne, et sa oled ainus, kes seda vahetussemestrit naudib," jäi mu kõrvu kajama Heleni üpris resoluutne seisukoht, kui meie jutt triivis koduigatsuse teemale (väitsin nimelt, et minu jaoks on semester möödunud liigagi kiiresti ning mul on hea meel, et olen sunnitud pärast pühi veel viimaseks eksamiks tagasi tulema). Ma tahaks väga loota, et tal pole õigus, kuid mida rohkem ringi vaatan, seda enam tundub, et rusuv novembrirõskus on lõviosa üliõpilastest oma raudsesse haardesse vangistanud. Näen enda ümber morne nägusid ja tunnetan ihukarvadega peade kohal heljuvat ängi. Sess on kohe-kohe kätte jõudmas. Ma ei saa aru, kas mu maailmapilt on väga väärastunud, et ma lihtsalt ei adu sessiga kaasnevat tuska - igatahes tundub see nõnda ebaoluline kõige selle kauni kõrval, mida siin enda kohta igapäevaselt avastan ja kogen. Olen viimasel ajal joonud võib-olla natuke liiga palju särtsakat chai'd, krõbistanud natuke liiga palju magusaid mandleid, vaadanud natuke liiga palju tähistaevast ja kuulanud natuke liiga palju Sons Of The East'i. Mulle meeldib mõelda, et mu päris elu on midagi palju enamat kui ülikool: seiran laisalt seda tiirlevat rotiratast, mitte ei jookse selle sees, hing paelaga kaelas*. Usun, et nõnda ongi õige ja hea. Olen lammutanud viimasel ajal massiliselt oma tõekspidamisi, hinnanud ümber kaljukindlaid seisukohti ja täiendanud lülihaaval oma elufilosoofiat. Ja ikka ja jälle mõistnud, kui palju on mul veel enda kohta avastada. 
Muide, käisin täna professori kontoris oma sünopsise ideed arutamas -  rääkisime kümme minutit mu plaanist ja lahkasime seejärel kaks tundi inimsuhteid, eneseteostust, elu mõtet ja ühiskonna valupunkte. See oli ilus! Kinnitas hästi mu uskumust, et halli argipäeva kangast on võimalik leida ka sinna sisse põimitud päikesekiiri. Selle peale asjakohased kullakarvalised siiruviirulised hommikupildid ka.
Ja rohkem mul mõtteid polegi - selline sinisilmne mõttearendus siis täna.
*vahetult enne eksameid jooksen endal rotirattas hinge seest

November 17, 2017

Veneetsia järelkaja (ma lubasin, et see tuleb!!!!)

Ma ei oska millegagi põhjendada häbitut tõsiasja, et üks selle suve (ning ühtlasi terve aasta) värvi-, heli- ja lõhnaküllamaid kogemusi on jäänud blogimaastikul väljateenimatult kajastamata. Kui siis ainult sellega, et olin reisilt naastes veel sellises lummas, et ei osanud kuskilt pihta hakata. Eile õhtul jõudis aga kätte õnnis hetk, mil mu Veneetsia uim hetkeks taandus, nii et jõudsin pildid üles laadida ja postitusega pihta hakata. Nüüd pole midagi muud, kui vilkuvat kursorit trotsida ja kogu oma mõtetejada võiduka lõpuni trükkida!
Paljud pisidetailid on peast pühitud; ajukurdudesse on talletunud pigem üleüldine emotsioon, mille Veneetsia minus äratas. Ta tervitas meid (mind ja Johannat - toim.) kui pikisilmi oodatud külalisi, krabas meil käest ja tiris söögilauda, ilma et oleks andnud meile aega ümbritsevat korralikult seedida. Ta lükkas meid pehmesse tugitooli, käskis end koduselt tunda ning asus meile ette kandma oma parimaid palasid - mitte vaid sööki, nagu võiks järeldada sellest metafoorilisest võrdlusest (kuigi nautisime oma reisi jooksul Itaalia kööki täiel rinnal: tarbisime süümepiinadeta lumivalget saia, pehmet kui vatt, korralikku kodukootud külmpressitud oliiviõli ja suus sulavat rammusat gelato't), vaid ka üleüldist muretut atmosfääri, kihavat rahvasumma, lillepotte, aknaluuke, tuvisid, kasse ja tänavakunstnikke. Võiks ju arvata, et päris elus ei juhtu kunagi nõnda, et puhkad sillal jalga, mugid mõnuga äsja ahjust väljunud krõbedaservalist pitsat ja kuulad, kuidas mööduvad gondlimuusikud kannavad mahlakal pavarottilikul tenorihäälel ette "O sole mio't", kuid on!!! Ma ei oleks säärast stseeni võtnud tõe pähe ka kõige enam klišeedesse uppunud romantilises komöödias, ent võta näpust - olime omaenda silmade ja kõrvadega säärase mesimagusa stseeni tunnistajaks. Sellest konkreetsest filmistseenist inspireerituna ka tänane meeleolumuusika.

Veneetsia oli kirju, soe, pulbitsev ja nooruslik. Joobusime selle kaootilisusest, mis näis järgivat siiski mingit kindlat mustrit, korrapära. Tänavad kihasid siia-sinna siiberdavatest turistidest, kuid ometi sobisid nad tänavapilti kui valatult - kohati näis, nagu oleksidki Veneetsia platsid ja tänavad ette nähtud herilasepesa kombel sumisevatele inimhordidele. "Kaootilisus korrapäras", nagu üritas oma Veneetsia muljeid sõnadesse valada Johanna - istusime mõlemad kanali ääres, käes mahlast tilkuvad arbuusiviilud ning pilgud mõtlikult suunatud vastaskaldal paiknevatele majarodule. Või oli see siiski "korrapära kaootilisuses"? Midagi säärast! 
Meie reisi lisasid kindlasti särtsu kaks Couchsurfi kaudu leitud võõrustajat: kolme chihuahua uhke omanik Sonia, kes ei valdanud sõnagi inglise keelt, ja boheemlaslik Francesco, kes kutsus meid viimaseks kaheks ööks spontaanselt enda poole. Et meid peibutas huvi võõrustaja vastu, kellega saaks päriselt ka suhelda, ja tema ahvatlev asukoht, otsustasime minna. Niisiis möödusid meie viimased kaks õhtut Francescoga merre kukkuvat päikest vaadates, seltsiks tema segatud kõikvõimalikud kokteilikombinatsioonid ja nektariinid. Ja välibassein. See oli elu, ma ütlen! Täielik musternäide sellest, kuidas spontaanselt ostetud Ryanairi odavate piletitega võib kullaauku sattuda. Kindlustasin endale meie (liigagi üürikese) reisi jooksul mitme kuu jagu D-vitamiini, korraliku suvise jume aluspõhja (mis meie viletsa Saksamaa suve jooksul edasi ei tumenenud) ja nisujahu üledoosi. Võib vist öelda, et käik läks täie ette - vähemalt leidsid kõik Itaalia stereotüübid kinnitust!
Hoiatus, järgneb mustmiljon pilti - kannatlikku meelt ja uute seiklusteni!