March 10, 2018

Kas sina tead, mida tähendab põrpima?

Umbes aasta eest tegin vanaema raamaturiiulis Tuglaste, Gailitite ja Krosside seas inventuuri ja üritasin end veenda, et ei, Maris, sa ei saa end välismaailmast järgnevaks kolmeks aastaks täiesti välja lülitada ja jäädagi nende raamatute keskele elama (nüüd neid ridu kirja pannes ei meenu mulle küll, kuidas endale toona seda pentsikut seisukohta põhjendasin, ent välismaailma ma raske südamega igatahes sukeldusin). Ühe teose surusin siiski kotti, nimelt 1985. aastal avaldatud "Uudis- ja unarsõnu". Lugesin, muigasin ja alustasin käesolevat postitustki, tuhin sees. Siis hingas aga kuklasse juba Jaapanisse lendamise tähtaeg, nii et postitus jäi. Raamat ka. Täna hommikul töötasin selle aga võiduka lõpuni - jagan põnevaid leide teiegagi!

Eluma - üle elama, ellu või püsima või alles jääma. Selle rahvakillu elumine on küsitav. 
Havatsema - tähele panema, märkama, täheldama. Ta ei havatse, kuidas noorik tema kõrval palavleb ja külmetab, kuis ta hambad kirisevad, huuled tuksuvad. (Vilde)
Hillitsema - taltsutama, vaos hoidma, ohjeldama. Hillitsege seda meest, kuni pole veel hilja.
Hola - folk (eriti liitsõnades: holaansambel, -laul, -laulja, -muusik, -muusika, -pidu, -trio). Noorte holalauljate kava on internatsionaalne - lauldakse eesti, prantsuse, inglise jt. rahvaste laule. 
Ihmjas - ähmane, tuhm, nõrk, matt. Ihmjas tuluke. Aimasin ihmjalt, et oma kuulekusega solvasin teda. (Sirge)
Jallis - armukade, kiivas. Jalliduspiinu ei sooviks ma isegi oma vaenlasele.
Jookla - joogikoht, -maja, -saal, baar, restoran. Sinusugune igasse jooklasse juba ei lähe. 
Kalbe - (surnu)kahvatu, kahkjas. Nägu vajus kalbeks ja elutuks. (Janno)
Keetel - keeduaparaat. Kas keetel on üles pandud? 
Kunnaline - sünnis, sobiv, kultuurne. Väga kunnaline käitumine. Poeg tuleb koolitada mõne kunnalisema ameti peale, mis leivajärje majas hoiaks. (Jeletsky)
Kümbla - kümblemisasutus, kümblemisruum, vannituba. Linnas tuntakse kümblatest puudust. 
Lave - paljusõnaline, sõnaohter, laialivalguv. Siitpeale muutus ettekanne lavedaks jutuks kõikehõlmavast progressist. Taavi polnud eales kuulnud isa nii pikalt ja lavedalt rääkimas.
Leema - tulevikus olema. Teame seda, mis on käes, aga mis leeb, seda veel ei tea. 
Luutma - välistama, võimatuks tegema. Tema hoolsus luudab igasuguse eksimisvõimaluse.
Lõit - kommunikatsioonivahend, suhtlusviis, suhtlussüsteem. Televisioonilõit on lõitadest kõige mõjusam, sest ta loob vaatajal-kuulajal kohalolekutunde.
Lüüme - läbipaistev. Lüümes vines kerkisid kauged mäed.
Mahtima - aega, võimalust, mahti saama või leidma. Nüüd mahtis poiss lõpuks lugeda.
Malnis, malnidus - juuresolev, juuresolu. Kas pastorihärra austab meie pidu oma malnidusega?
Morbe - pessimistlik. Millest nii morbe toon, armas kolleeg?
Mültuma - kinni kasvama. Veebilansi rikkumise tõttu on järv nüüd mültumas.
Neik - üksikasi, detail. Ükski neik ei jäänud tema pilgu eest varjule. 
Neim - kättemaks. Silmad põlevad neimahimust.
Nugris - agar, hakkaja. Missuguse nukri õhinaga oli ta seal naiste seas...
Nõmik - nõme isik, teadmisteta inimene, ignorant. Füüsikas on ta kodus, aga keemias täielik nõmik.
Nõnge - kangekaelne. Ta jätkas nõngelt oma lõputut tööd.
Olbama - tähelepanelikult jälgima või vaatlema, tähelepanekuid tegema. Juubelisaginas ei olnud võimalik olvata sõbra meeleolu vaheldumist. Reis oli küll lühike, ent ometi olen teinud huvitavaid olvanguid.
Põrpima - rabavalt, vapustavalt, tähelepanu äratavalt mõjuma, frapeerima. Tema ootamatu käitumine põrpis mind. 
Reenama - mustama, ära määrima, rikkuma; rüvetama, kedagi taga rääkima, laimama, tõrvama. Ennast ja oma riideid reenama. Ei maksa kedagi asja ees, teist taga reenata.
Sobe - sobiv, paras, lahe. Sobeda jutuga mehena leidis ta hõlpsasti kõigiga ühise keele.
Suulas - lobiseja, suure jutuga, sõnaohter. Seda vanaeite peeti külas suulaks ning tüütuks inimeseks. 
Tohe - uhkevõitu, kõrk, upsakas; tõre, sõnaaher. Mitte ei saanud aru, miks ta nii tohe ja tõsine oli.
Tõõbe - "raudpäine", enesekindel, muid võimalusi mittearvestav, tugeva tahtega. Kuulakem siiski ära kõik arvamused, ei maksa nii tõtlikult ja tõõbelt otsustada. 
Velbas - kaval, rebaslik. Velbas vanaeit. Too noormees äratas kohe tähelepanu oma iseäraliku lõbusa velpusega.
Vibe - elastne, vetruv, nõtke. Need suusad paistsid silma oma kerguse ja vibedusega.
Välmima - välja mõtlema. Täbarast olukorrast pääsemiseks tuleb midagi välmida. 
Ööp - ööpäev. Häireolukord kestis oma kümmekond ööpa. 
Öördama - ette kandma, peale kaebama, salakaebama. Niisuguse öördajaga ei taha keegi tegemist teha.

Olen enam kui kindel, et suurem hulk uutest sõnadest voolab mu ajukurdude vahelt välja selsamal hetkel, mil neid silmadega sisse ahmin, ent tegelikult me ju ei tea, mis leeb: ehk jääb midagi siiski pidama ka...

*Kasutatud kirjandus: Erelt, T./ Kull, R./ Meriste, H. (1985): Uudis- ja unarsõnu. Tallinn: Valgus.

March 8, 2018

Elagu naised!

Ei tunne enam nördimust, 
ei kahetsuse kirbet mekki,
et mässiti mind puntraks just
flamingokarva titetekki.

Ükski minu suguõde 
ei saa lõdvaks lasta rinda.
Vastupidi - mööngem tõde,
muudkui tõesta oma hinda!

"Kas mind jätkub," kuklas põleb,
"kui igal rindel keegi näljas?
Mis saab siis, kui läbi põlen
sel meeste loodud mänguväljal?"

Ent üheskoos me peame vastu,
südikate naiste meri,
ei kohuta meid ükski raskus,
pistes mulda muutusteri.

Me teeme häält, ei vaiki maha,
ei vaja enam meeste jaatust.
On uhke olla naine ajal,
mil sepitseme endi saatust.

Siinkohal jagan pilti tänahommikusest teekonnast Mondosse, mil tavapärasest tihedam tunglemine lillepoe lettide ees tuletas meelde, et tegemist pole sugugi tavalise päevaga:
PS! Tegelikult pole minu näol tegemist sugugi paljaste rindadega agressiivse meestevihkajaga, vaid malbe meestearmastajaga, kes on siiski oma väärtusest teadlik ning usub, et naiste õigused põhinevad sugudevahelisel koostööl. Päikest kõigile tänasesse päeva! :) 

March 6, 2018

Jah, kuidas?!

Täna putitasin elule oma vaest potilille:
kastsin,
kõnelesin,
lohutasin.
Jagasin hardaid lubadusi:
"ma ei jäta sind enam maha,"
"vähemalt sel nädalavahetusel... veel," 
täiendasin salamisi peas, teades sisimas,
et vajadusel saab Valterile lunivalt Whatsappida.
Viitsid, kuule, ole hea mees, kui aega üle jääb, pane mu lillele veits vett? Saad karmapunkte ja toon pärast Tartust šokolaadi ka.

Kuidas, ma küsin, KUIDAS
peaks minusugune puuleht hakkama saama elus,
mille tuulega pilla-palla lendumist takistavad
loomad,
lapsed,
pangalaen,
kui juba üks süütu alpikann paneb mind end tundma
täielikult kinniaheldatu
ja Väikese Printsi kombel taltsutatuna?!

March 4, 2018

Üheksakümnendate terviseks

Viimased paar päeva on möödunud mõrkjasmagusal nostalgialainel. Emal on lähenemas viiekümnes juubel, mistõttu olen veetnud suurel hulgal tunde perealbumeid soreerides ja arhiveerides. (Mul  tiksub peas mõte sünnipäevahommikusest ühisest pildivaatamisest, ninas värskete ahjus küpsevate kaneelisaiade hõng.) Olen leidnud küllaldaselt päikesekullaseid pärleid sellest muretust ajast, mil muru oli hulga rohelisem, bensiin odavam ja keegi veel ei levitanud hirmujutte sellest, kui kahjulik on Fanta. Mõtlesin teiegagi jagada - ehk tuleb meelde!
Mis ma oskan kosta - lapsepõlv oli tagasi vaadates tõesti maru fantastiline aeg, ehkki venis toona nagu härja ila. Kõigil neil, kes toonitasid lapsepõlve nautimise tähtsust, oli tuline õigus. (Samas pole sel täiskasvanuelul ka viga midagi... Kõvasti etem, kui oleks võinud nende suurte sa-pead-hakkama-makse-maksma-hirmutamiste põhjal arvata.)

March 2, 2018

Viivitusrindel muutuseta

Liisi pakkis eile oma asjad kokku ja põrutas üheksaks kuuks Sloveeniasse EVSile. Sellest tiivustatuna lõin üleeile õhtul kontoris tuled surnuks ja hüppasin Tartu poole suunduvale rongile, et sõpra veel viimast korda näha. Kui juba, siis juba - otsustasin tervet nädalalõppu pikendada ja esmaspäeva varahommikuni kodulinna jääda. Tõotasin endale muidugi, et õpin kõvasti ja teen tööd ka, mitte ei löö ainult lulli. 
See plaan läks mõistagi kolinal vett vedama. 
Martinil on hetkel koolivaheaeg, nii et meie viimased kaks hommikut on möödunud väga laisas taktis kikerherneomleti ja kohvi seltsis. Eile viitsis ta isegi eriti pakse banaanipannkooke küpsetada, nii et einestasime kui kuninga kassid. Seejärel surusin süümepiinade peenikese häälekese - sellesama, mis tuletas mulle meelde mu optimistlikult antud lubadusi - agressiivselt maha ja lobisesin hoopis kolme sõbraga kolmes erinevas kohvikus. 
Täna ei saanud ma endale enam säärast jõudeaega lubada! Mõtlesin, et lähen üksinda kohvikusse keskenduma ja tööd tegema. Otsisin ema kapist kohvikukleidi, kohvikukampsuni ja kohvikumantli, kulutasin märkimisväärse aja lainerijoone tõmbamisele ning nägin üleüldse palju vaeva, et piisavalt kohvikulõhnalise ja -väärilisena mõjuda. Kõmpisin läbi külma tuule Karlovasse, tellisin tassikese kuuma marjateed, seadsin lauanurgale märkmiku, pärisin WiFi parooli ja avasin arvutis piisava arvu vahelehti, et end tähtsana tunda. Noh... Ütleme nii, et eks ma natuke tundsin ka. Samas tean, et kõik oli vaid peen suitsukate - produktiivsusest jäi asi kaugele. Tegelikult piilusin salaja rõõmsavärviliste barettidega kohvitavaid pensionäre ja unistasin tulevikust.

February 28, 2018

Huvitav, kas peaksin vihmavarju avama...

Annan juba ette teada, et alljärgnev meeleoluspekter on aegunud: eile lõuna paiku oma mõtteid nördinult üles tippides jäi astumata viimane saatuslik samm, nimelt postituse avaldamine. Tänaseks on kanged tundmused kõvasti lahjenenud - nagu oleks keegi supilusikatäiele vanaema suhkrusele mustsõstrasiirupile kaks kanistritäit allikavett lisanud ja ära seganud. Sellegipoolest luban postitusel armulikult ilmavalgust näha - natuke mustsõstramekki on allikaveel siiski veel juures ja kogu aeg ei peagi kirjutama suhkrust ja jahust ja maasikavahust. 
*
Ma teadsin, et ei saa igavesti jääda elu laineharjale purjetama. Ma teadsin, et mu tavapärane rahulolu kipubki sinusoiditaoliselt lainetama. Ma teadsin, et puhutine mõõn on vajalik elu tõusudele väärtuse lisamiseks. Ja ometi on mind tabanud ajutine madalseis (või mis madalseis, pigem lihtsalt viimase aja suurest õnnest märksa madalam seis) pärast niivõrd fantastilist vahusel laineharjal surfamist ja hoovustega muretult kaasa liuglemist karjuvalt morjendav. 
Veetsin eile terve pika päeva sügavas diskussioonis iseenesega, et oma segased tundmused sõnadesse teisendada. Rääkisin kõigile neilegi, kes parajasti kuuldekaugusesse sattusid. Mul on veel erksalt meeles viimane jutuajamine keskkooliaegse kirjandusõpetajaga - sõbrannaga, nagu kirjeldaksin meie suhet nüüd, mil olen end õpilase madala rohujuure staatusest välja rebinud. Sõime ta Raadi pesakeses minu küpsetatud porgandipirukaid ja vestlesime keele võimust. Täpsemini sellest, kuidas me sõnavara määrab suuresti selle, millisena maailma tajume. Tema sõnul on primaarse sõnavaraga inimene suuteline kogema üksnes primaarseid tundmusi (viha, õnne, solvumist), samas kui laiema sõnavaraga inimene eristab ka keerukamaid tundmustekihte. Loogiline ju: kuidas saakski inimene tuvastada endas härdumuse, kui ta pole kindel, mida see tähendab... Samast loogikast lähtuvalt saavat sõnade abil tegeleda ka iseenda kurbusega: eks õnnetusetunnegi lokka paljuski selle najal, et inimene ei oska iseendale sõnastada, mis täpselt õnnetuks teeb. Ja kui ise ka aru ei saa, kuidas siis üldse paranemist loota...
Ma usun, et sain sisemiste diskussioonide ja iseendale probleemi edasi-tagasi ketramise ja leierdamise tagajärjel oma hingemõõna põhjusele enam-vähem pihta küll. Müsteeriumiks jääb, kas tegemist on hootiste virtsapiiskadega, mis end muidu päikeselise ja selge taevalaotuse taustal ilmutavad, või tuleks end valmis panna suuremaks roojalaviiniks. Eks me näe!! :):):) Sellest mõttekäigust inspireerituna ka tänane koomiks:
"Kui sa pole päris kindel, kas näkku visatud virtsapiisad on ajutised või varitseb kuskil sõnnikupilv"
Ja lisaks üks niisama üleüldisesse värvi- ja meeleolugammasse sobituv klõps Telliskivi kandist.
Aga tegelikult on ju kõik hästi. Kuulasin eile Diana ettekannet Uganda ratastoolis naistest, kelle elujärg on alles hiljaaegu koostöös Mondoga hüppeliselt paranenud, ja jäin pärast tööpäeva lõppu kuulama veel Mondo Akadeemiat Põhja-Korea poliitvangide teemal. Ei olnud üleüldse kerge kuulamine. Kalibreeris sisemaailma ja iseenese murede tähtsu(setu)se korralikult ära.