September 19, 2017

Põhjalik ülikoolipostitus

Uus semester algas pauguga: ei olnud aega silmigi pilgutada, kui ühtäkki läks selliseks intensiivseks lugemiseks, et hoia ja keela! Reaalseid kontakttunde on meil siin väga vähe, nii et tehniliselt on vaba aega jalaga segada, ent tegelikkuses tiksub igal vähegi vabamal hetkel tagakuklas mõte, et miks sa, Maris, ometigi ei loe. Seega olengi viimasel ajal ajutiselt raamatukokku ümber kolinud, silmad krillis ja ranne kilomeetritepikkustest markerijuttide vedamisest valus. Mu highlighter sai kahe nädalaga tühjaks, see on vist uus rekord.

Samas ei saa ma sugugi väita, et mul ülikoolist juba kopp ees oleks: kõik teemad pakuvad nii paganama suurt huvi, et teinekord jooksevad üle kogu kere adrenaliinijudinad, kui ajaga võidu loen, sellal kui aknatagune maailm mähkub rõskesse septembrilõpupimedusse. (Tundub, et nohikutel pole sugugi tarvis kaljult alla hüpata, et oma adrenaliinidoosi kätte saada - piisab ka ainuüksi mingist mega-hüper-arusaamatust metatekstist läbinärimisest.)
Lisaks toetab mind tohutult teadmine, et leidub teisigi saatusekaaslasi, kes kössitavad armutute tekstide raskuse all ja üritavad endile kindlamat jalgealust leida. Ühisest kannatamisest tulenev ühtekuuluvustunne on võimas! Ja üheskoos on täitsa talutav õppida - kui vahepeal piisavalt kohvipause teha. :)
Aga aitab üleüldisest muljetamisest, lähen konkreetsemalt oma tunniplaani juurde!
Võtan sel semestril osa kolmest magistrikursusest, kuna poliitikateaduskond ei pakkunud ühtki ingliskeelset bakakursust. Kõik need toimuvad seminarivormis ja on üles ehitatud pigem meievahelisele vabale mõtte- ja koostööle kui juhendajapoolsele informatsiooni ettesöötmisele. Loenguid ei ole.

Ma pole oma kursuste järjestushierarhias sugugi kindel, ent naudin vist kõige rohkem kursust nimega the political psychology of terrorism and intergroup conflict. Suurimad plusspunktid lähevad meie kadestamisväärsele õppejõule - kolmekümneaastasele hämmastavate teadmistega sakslannale, kes on vahepeal Taanis ja USAs igasuguseid kraade omandanud ja jõudnud nii muuseas neli aastat Lähis-Idas elada, Norras mingisugust praktikat teha ja veel paljugi muud, mis ma kõik mõistagi ära olen unustanud... Tegemist on igas mõttes minu female-crush'iga - mulle näib, et kõik omadused, mida inimeses hindan, on temas kümnekordselt võimendunud. Lisaks oma ala sajaprotsendilisele valdamisele oskab ta kõiki osavalt mõttetöösse kaasata ja ilmutab meie soovide/ettepanekute osas suurt paindlikkust - on näha, et ta tunneb meie vastu huvi ega näe meid järjekordse liinitoodanguna, kellele tuleb mingid aegunud raamatuteadmised pähe taguda. Ta meenutab täiega üht mu Bergeni õppejõudu - samamoodi ülitarka ja imetlusväärset naisterahvast, kes andis selle teemaga üpris haakuvat kursust: the commecialization of security in peace and conflict. Ma olen vist ööliblikas, keda tõmbavad lõkketulena blondid targad põhjamaa naised, kes tegelevad vägivallatemaatikaga.
Aga kui õppejõu vaimustusest mööda vaadata, pean tunnistama, et kursus on ka sisu poolest ääretult huvitav. Psühholoogiaperspektiiv on vaat et rohkemgi esindatud kui poliitika oma, lahkame kõiksuguseid vägivaldset käitumist põhjendavaid grupi- ja identiteediteooriaid. Hetkel oleme veel üpris sissejuhatavas faasis, et mõista, kus peituvad vägivalla juured, ent varsti-varsti jõuame mahlaka tuumani ja räägime terrorirünnakutest. 
Teisele kursusele - cosmpolitanism: politics and justice in a global era - annan kõrged punktid just selle sisu tõttu. Teema on täiega minu teetass: lühidalt kokku võttes tegeleme küsimusega, kuidas globaliseeruvas maailmas kaasaegsete probleemidega (kliimasoojenemine, vaesus, ebavõrdsus jne) toime tulla. Cosmopolitanism on kontsept, mille kohaselt oleme kõik maailmakodanikud ja kuulume globaalsesse kogukonda - peaksime üheskoos probleemide lahendamise nimel töötama. Cosmopolitanism'i teooria juured ulatuvad tagasi juba antiikajastu filosoofideni (siinkohal tahaksin tervitada kahe aasta tagust Marist, kes oma kõige esimesel ülikoolisemestril kahe käega peast kinni hoidis ja küsis, millal ometi läheb edasises haridustees tarvis antiikajastu filosoofide riigiteooriaid, suutmata uskuda tuutorite kinnitusi, et nende juurde pöördutakse järgnevatel aastatel veel korduvalt tagasi). Sellele ideele sõdivad vastu globaliseerumist taunivad õpetlased, kes pooldavad riigipiiridest ja regionaalsetest haldusüksustest kinnipidamist. Olen leidnud end olukorrast, kus loen kõiki neid seisukohti ja saan justkui kõigi põhimõtetest aru, tundes teatavat empaatiatki - ja siis mõtlen, et mis, pagan küll, see õige lahendus või kuldne kesktee siis on. 
Ainus miinus: kursus on väga teooriapõhine. Ehkki kõik teooriad, mida käsitleme, on huvitavad ja olulised, on need noh... ainult teooriad.
Viimane kursus, ühtlasi kõigile vahetuspolitoloogidele kohustuslik - Danish politics and welfare in comparative perspective - on eelneva kahe kõrval nagu puhkus. Tunnen end (ja ma ei ole ainus!) taas nagu keskas: mul on esimest korda üle kahe aasta tunne, et suudan kerge vaevaga toimuvat jälgida ja hallata. Ka lugemine ei valmista  peavalu: tekstid on reeglina puhtdeskriptiivsed ja lähevad kohe iva juurde, mitte ei keeruta kassikarja kombel ümber palava pudru. Ma ei tunne ennast tundides nagu väga-väga armetu laiaks litsutud kärbes, kes vaatab imetluse ning aukartuse seguga ülevate metateooriate poole ja õhkab, et oh, kui ma seda kõike vaid hoomata suudaks... Vastupidi! Üle kahe ja poole aasta on mul see-on-tehtav tunne sees. Ja see on nii tore! Vahepeal oligi meelest läinud, et tegelikult saab väga edukalt õppida ka normaalses tempos ja loomupäraselt - mitte raamatukogus adrenaliinikrampides värisedes.

Olen varasematelt vahetusõpilastelt kuulnud, et tegelikult ei tasu üldse põdeda. Nõudmised ei olevat üldse nii hullud kui tundub ja lõpuks saavad kõik nagunii eksamitest läbi. Ma täitsa usun, et nõnda ongi - eriti mõeldes tagasi eelmisele Erasmuse-kogemusele. Samas kui juba siin olla, siis võiks ikka raskema teadmistepagasiga tagasi tulla kui minnes, onju.
Ja üleüldse, mida ma siin muidu ikka oma vaba ajaga teeksin - läheksin näiteks Vejlesse värviliste vihmavarjude alla või?

September 9, 2017

Väikese avokaadokillu seiklused

Tegin eile suure sammu edasi oma taanlaste hulka sulandumise ponnistustes: ostsin endale korralikud vihmakindlad jalatsid ja neile lisaks veel punase keebi. Jalga ja selga tõmbasin need kohe, kui olin poeuksest väljunud, muutudes nõnda märjast kassist hetkega täitsa normaalseks inimeseks. Nüüd olen täpselt nagu taanlased: vetthülgav.
Panin oma uue võimsa keebi täna kohe proovile, täpsemalt kahekümneviiekilomeetrisel kanuuretkel. Paraku ei läinudki selle ultravõimeid eriti tarvis, üksnes viimasel lõigul saime veidi vett kaela.

Lõunapausil juhtus midagi traagilist. Üritasin libedal puupalgil tasakaalu leida ja samal ajal kahvliga oma avokaadot vastu leivaviilu pudruks lömastada. Koordinatsiooniharjutus osutus oodatust raskemaks ja üks reeturlik avokaadokild maandus mu üleskääritud varrukal. Ei, mitte sellel välisel kumjast materjalist poolel, kust saanuksin selle hõlpsalt maha pühkida - ikka sisemisel valgel voodril, mille tekstuur meenutas rohkem midagi marlisarnast. Needsin gravitatsiooni ja iseenda lödinäplust maapõhja, kuid saatuslik tegu oli tehtud. Ma poleks ealeski uskunud, et avokaadoplekid võivad nõnda saatanlikud olla! Vanishi reklaamides kallatakse valged linad ikka enne mootoriõliga üle, kui pesema hakatakse, aga tegelikult piisaks Vanishi võimekuse tõestamiseks ka ainuüksi ühe süütu ilmega avokaadost. 
Seesama pisike avokaadoraasuke algatas sündmusteahela, mis tekitas veel paksu pahandust. Kanuust väljas, lippasin kraanikausi juurde oma õnnetut käist küürima. Tundus, et sain riukalikust plekist võitu, ja kummardusin elevusega lähemale, unustades täielikult, et olin lõua ja kaela vahele lukustanud oma telefoni. See kukkus valju põntsuga maha - nagu eelneval sajal korral viimase kolme aasta jooksul -, ent seekord lõplikult: mööda ekraani jooksis tuhandetest niidikestest koosnev ämblikuvõrk. Ainult selle vahega, et kui päris ämblikuvõrgu oleks saanud kerge vaevaga maha pühkida, siis seda ei saanud. Mõrad olid vägagi jäädavad - justkui üraskite sooned puukoores. (Olin tegelikult üsna ammu oma telefoni vaikselt maha kandnud. Juba pikemat aega tundus, et ta talitab omasoodu ning sellel pole mingit pistmist sellega, mida mina sooviks. Enamasti väljendus see enese väljalülitamises, ent aeg-ajalt ka suvaliste taustapiltide kuvamises ja lihtsalt mitte avanemises. Sellegipoolest olin seni, hambad ristis, kõiki telefoni vigureid stoiliselt kannatanud, et mitte sellele neetud tarbimisühiskonnale veelgi hoogu anda. Ent üraskipesa telefoniekraanil murdis lõplikult mu selgroo.)
Võiks arvata, et sellega pisikese avokaadokillu pahandused piirdusid. Aga võta näpust! Jäin rattaga koju sõites hetkeks oma varrukat takseerima ja pidin peaaegu ninuli lendama. Sel hetkel otsustasin, et taevas halasta, üks saatuslik avokaadokübe ei või ometi jäädagi mind igavesti kummitama. Sõitsin otsustavalt koju. 
*Eelmisel nädalal hukkus kõigi sügavaks šokiks kohe meie campus'e ristmikul üks noor jalgrattur - kohe pärast seda, kui meile oli kinnitatud, et Aarhus on üks rattasõbralikumaid ja ohutumaid Euroopa linnu. Seda kramplikumalt ma nüüdsest kõigil kaasliiklejatel silma peal hoian.
Tänastel piltidel paar hetke tänasest kanuutripist. Ma ei ole kindel, kas teise pildi õigustamiseks oleks parem üks väike lugu kokku luisata, kuidas me mitte ei jäänud kaldasse kinni, vaid püüdsime kõrkjate vahelt shortcut'i leida... Ütleme siis, et oligi nii, jah!

September 6, 2017

When all you have is a hammer, everything looks like a nail

"Ma lähen siis, saad ise hakkama eks?" küsis landlord nädala eest ja tõmbas ukse enda järelt prõntsuga kinni, et Taani tolm aastakeseks jalgelt pühkida ning Prantsusmaale ümber asuda. "Muidugi," vastasin ja jäin talle järele vahtima. Sees pakitses imelik tunne. Raske kirjeldada. Umbes selline ma-olen-21aastane-ja-mul-on-Taanis-enda-päralt-terve-maja-tunne. Siin ma nüüd siis iseseisvalt askeldan nagu Bree "Meeleheitel koduperenaistes": kohati näib, justkui oleksin iseseisvas elus ametikõrgendust saanud. Sipelgakolooniaga võitlemine ja oma aias kompostihunniku pidamine on kindla peale aste edasi senisest iseseisvast ühika-(ent ka üürikesest korteri-)elust, kus mu iseseisvuse väljund piirdus enda toitmise, kasimise ja igaõhtuse uksesulgemisega.
Tegelikult oleks pidanud mu majakaaslane - landlord'i tütar Cecilia - minuga juba nädala eest liituma, ent olen saanud temalt seni iga päev sõnumeid sisuga "mul läks täna nii kiireks, et ei jõudnud tulla" ja "homme saabun - ausalt ka". :D Nii et eks näis, kauaks maja üksnes minu päralt jääb. Mu algne hiilgav idee teda banaanileivaga üllatada (et meeldiva majakaaslasena kohe plusspunkte teenida) läks igatahes vett vedama.
Mu meeleolu on hetkel üles-alla siugleva tujusinusoidi haripunktis: kõik näib hetkel nii selge ja loogiline. Olen vist õigel ajal õiges kohas. Võiksin Maslow'i püramiidi igasse kastikesse linnukese tõmmata.
Kui küsida, milles see heaolu täpsemalt seisneb, jään vastuse võlgu. Ega ma isegi täpselt ei taipa. Keegi oleks justkui mingi häguse filtri silma võrkkestalt ära tõmmanud, nii et kogu maailm näib kirkam ja teravam. Teate ju küll seda tunnet, kui vaatate läbi porise autoakna õue ning kerite siis akna alla - umbes midagi sellist. Kõik kanalid on korraga lahti, nii et (ala-)teadvusesse imbub igast ilmakaarest uusi mõtteid, emotsioone, teadmisi. Loen hästi palju. Kuulan hästi palju. Suhtlen hästi palju. Käin end meres karastamas. Ammutan igasugustest pisidetailidest inspiratsiooni. Nii füüsiline kui ka vaimne pool õitsevad.
Annan endale isegi aru, et see ei saa nõnda igavesti kesta - varem või hiljem tuleb emotsionaalse tasakaalu huvides pilvepiirilt keskpärasele levelile kolida. Ega see mõte mulle eriti ei meeldi. Seda enam tasub aga praegu tänulikkust üles näidata ja elurõõmu tuleviku tarbeks mälu kõvakettale salvestada. Kui ei mahu, siis vajadusel mingit vana negatiivset pahna ära kustutada.
Muide, täna leidis aset mu Aarhuse-semestri esimene täispikk ülikoolipäev. Ma ei tea, millal ma viimati kell pool seitse ärkama pidin, et loengusse jõuda. Kaks aastat tagasi??
Märkasin iseendalegi suureks jahmatuseks, et mul polnud midagi selle vastu, kui dotsendid formuleerisid oma kurikuulsa palve, et ootavad tundides elavat diskussiooni ja mõttevahetust. Mulle muidu niivõrd omane ahappimitteometijälle, mis valdas mind muidu iga kord siis, kui meid gruppidesse jagati, oli kuhugi kadunud. Otse vastupidi: tundsin säärase korralduse üle suurt rõõmu, tõstes kätt sooviga päriselt ka kaasa rääkida, mitte üksnes kohustuslikku mõtteavalduskvooti täita.
Esimesed muljed ainetest on igati positiivsed, kuid kavatsen neist eraldi postituse teha, kui läbitöötamist nõudva materjali maht on teadvusesse kohale jõudnud ning algne sissejuhatusega kaasnev elevus (ja praegune emotsionaalne kõrgseis) vaibunud. Võib-olla ei tundu mu ainevalik siis enam niivõrd roosiline... (Aga et olen nüüdseks enam-vähem taibanud, mis mulle korda läheb, ja sellest johtuvalt kõik oma ained valinud, ei tohiks loogiliselt võttes määratu suuri ebameeldivusi ilmneda.)

Piltidele olen püüdnud Aarhuse õhtuse tänavamelu - ma tõesõna ei valetanud, kui väitsin, et siin heljub terve linna kohal mingi üliõpilassõbralik aura. Linn, mis minus esimestel päevadel sugugi vasikavaimustust ei äratanud, meeldib mulle iga päevaga üha enam. No on ju tore paik?!

September 5, 2017

Time off

Et upitasin end suure vaevaga taas enam-vähem blogilainele, ei taha ma seda rütmi nõnda kergelt käest lasta. Muidu jääb sisse veel järjekordne kaks kuud vältav paus, pärast mida on nii paganama keeruline alustada postitust millegi originaalsemaga kui oi, kogu aeg on nii kiire olnud ja mina küll ei tea, kuhu see aeg kadus. Paraku on õhtutund hiline ja mu neuronite tegevus märgatavalt aeglustunud; unemati tühjendas mu silmisse terve uneliivakoti sisu. Õnneks pääsen sel korral kergemalt - leidsin oma fotokaustu sorteerides küllaga kaadrisse talletatud hetki Hiiumaa-reisist, mis pole veel ilmavalgust näinud. Kui neid vaadates manada kujutlusse veel lõõskavast päikesest tingitud kipitavad põsed, moosipurgi ümber tiirutavad herilased, adruvallid ja kadakamarjad, siis see peaks andma juba küllaldaselt hea ülevaate meie pere üürikesest puhkuseoaasist. Näib, et meil õnnestus mõneks üürikeseks momendiks silmata ka seda punasesse raamatusse kuuluvat haruldust - Eestimaa suve.

August 31, 2017

Sakslaste kiiksudest + minu uus linn piltides

Mul kripeldab juba pikemat aega hingel üks teema, millele olen tahtnud valgust heita: sakslaste käitumismallid. Terve juuni ja juuli vältel mängisin sakslaste seltskonnas oma peas tabavate tähelepanekutega, nii et hirnu või herneks, ent mu loid käsi ei tõusnud neid pea ümber ringi laperdavaid mõttekilde kinni püüdma ning blogiveergudele mustvalgeks sõnajoruks teisendama. Eestisse naasmise hetkeks oli mu südi plaan juba hääbunud, ent nüüd, pärast pea kahenädalast taanlaste jälgimise perioodi, tabasin end ühtäkki mõttekäigult, mille poolest sakslased õigupoolest taanlastest erinevad. Et mu sissevaade taanlaste hingeellu on aga endiselt naeruväärselt napp, ei julge ma teemal "sakslased vs. taanlased" sõna võtta. Teemal "eestlased vs. sakslased" aga juba küll! Mõistagi puhtalt omaenese subjektiivse mätta otsast ning takkapihta läbi prillide, mida mõjutavad kindlasti mu lapsepõlv, elutee number, vihatuim põhikooliõpetaja ja piinlikuim seik - seega peavad objektiivse tõe tagaajajad täna kahjuks tühjade kätega jääma. 
Ühtlasi külvan teid üle piltidega oma uuest kodulinnast - linnast, mille viiendaks võimuks on igas värvitoonis, konditsioonis ja suuruses kaherattalised. Head vaatamist! 
Sakslased on väga intensiivsed suhtlejad. Intensiivsed selles mõttes, et nad viibivad igas vestluses vahetult kohal, mõtlevad kiiresti kaasa ning lajatavad kiirelt vastuseid. Alguses ei saanud ma sellest aru - uskusin, et mul on vestlushoo jälgimisega raskusi pelgalt meievahelise keelebarjääri tõttu -, ent teisel ülikooliaastal hakkasin aduma, et põhiväljakutse seisneb minu jaoks selles, et ma pole harjunud piisavalt aktiivselt kaasa mõtlema ja mis peamine, kuulama. Mind hämmastab, kuidas sakslased suudavad hallata suures vestlusringis üheaegselt kõiki vestlusliine, ilma et keegi peaks häält tõstma või enda seisukohta kuidagi eraldi toonitama. Leidsin end näiteks sellisest situatsioonist: aiapidu; laua ümber istumas umbes viieteistpealine vestlusring, kus inimesed lobisesid omakorda kahe- ja kolmepealistes pundikestes. Samas näis, et lisaks oma partneri sõnavoolule registreerisid nad ühtaegu ära ka ülejäänud pundikeste jututeemad; polnud üldse haruldane täiesti normaalse häälega teisele pundile midagi vahele pista ja nõndaviisi vestlusega ühineda. Kusjuures inimesed teistes pundikeses näisid olevat pidevalt valmis selleks, et keegi võib kohe-kohe nende juttu vaikselt kommenteerida, nii et nad ei mõmisenud mõistmatult "mmm ah mida?" (nagu mina, kes ma selliseid vaheletorkeid oodatagi ei osanud), vaid arendasidki teemat sujuvalt edasi. Leidsin end selle suve jooksul korduvalt olukordadest, kus mu vestluspartner mind nügis, kuna keegi minust umbes 150 valgusaasta kaugusel oli meie kahe vahelisse (no mitte just privaatsesse, ent siiski üksnes meid kaht puudutavasse??) vestlusesse poolsosinal midagi vahele poetanud ja ootas nüüd vastust.
Veel üks situatsioon: astusin üsna viimasel minutil seminariruumi, kus kõik toolid olid juba hõivatud. Otsisin pilguga mõnd vaba kohta, kui mu pilk langes puhtjuhuslikult kursaõele ruumi kaugeimas otsas, kes oli täiesti normaalse hääletooniga pooleli lausega umbes et "...võid endale väljast tooli tuua". Ma peaaegu ei märganudki seda! Manasin silme ette pildi sellest, kuidas sarnane situatsioon oleks Eestis aset leidnud. Mu kujutlusse kerkis natuke groteskne koomiksitegelane, kes tõmbaks esmalt kätega õhku suuri poolkaari, et saavutada minuga silmside (olles vajadusel valmis toolile seisma, et end nähtavaks teha) ning formuleeriks alles seejärel rohkete žestide abil hästi suure suuga lause "too endale väljast tool!"
Arvan, et põhjus, miks mul esines intensiivse kuulamisega nõnda suuri raskusi, peitub selles, et eestlaste seas oleks teiste vestluste (pealt)kuulamine lihtsalt ebaviisakas (??). Nõnda olen juba maast madalast harjunud üleüldises vestlussuminas alateadlikult taustamüra välja lülitama ning ainult enda partnerile keskenduma. Suure ühise vestlusringi puhul, kus igaüks sõna sekka võib pista, mõistagi mitte, ent mitme erineva liini puhul küll. Ja ma vannun, et see meeleheitlik kõrvade kikitamine, millega suvel kõvasti tegelesin, oli päris arvestatav trenn (mul tuli ju ometi kakskümmend aastat vaegkuulmist tasa teha)!
Lisaks mu loiule kuulmismeelele leidus veel teinegi põhjus, miks mul esines kohati raskusi vestluses püsimisega. Ei, see polnud enam keelebarjäär - mugav vabandus, mille kaela veeretasin esimesel aastal kõik arusaamatused ja möödarääkimised. See oli jututeemade pinnapealsus ja tühisus. (Subjektiivne mätas ja elutee number, subjektiivne mätas ja elutee number!!!!) Mäletan üht seika sädistava inimsumma sees, mil nentisin, et mul ei ole lihtsalt mitte midagi kaasa rääkida - mitte et ma ei oskaks ühtki lauset formuleerida, vaid kuna me õigupoolest ei rääkinudki millestki. Ja ometi olid kõik sakslased mu ümber selles mittemillegirääkimises nii paganama head! Justkui oleks kõik välksignaalid, mis aju vastu võttis, automaatselt suu kaudu väljunud. Ja mina veel tundsin ise kevadel nõnda suurt uhkust oma uue small talk'imine oskuse üle! Ja tegelikult tunnen siiamaani. Seal on väga suur vahe, kas pead võõra inimesega kerget vestlust, et vältida piinlikku vaikust, või lahkad kursakaaslastega peensusteni suvalise mööda lipanud koera karvatooni.
See ei tähenda, et sakslastega ei saaks üldse maailmaasju arutada (meenub üks väga pikk suveöö Rostocki tänavatel, mil sai Gwennyga võõraste inimeste majatreppidel kõiksugustel teemadel pead murtud) või et mu jutuajamised eestlastega mööduksid Kanti ja Heideggeri vahelisi maailmavaatelisi põrkumisi analüüsides. Ometi näib mulle, et eestlastega juttu puhudes jääb ära see kommenteerin-kõike-mida-näen-ja-haistan-tasand - selle asemel valitseb vaikus, mille kestel mõlemad vestluse osapooled kogetud info omaks võtavad. Ja lähevad siis eluga edasi. Mulle turgatas just pähe üks emakeeletund kümnendas klassis, mil õpetaja, pärast seda, kui klassivend oli kontrolltöö tagasi saanud ja võidurõõmsalt "NELI MIINUS!!" huilanud, selja sirgu ajas ja talle lajatas, et too peaks endale aju ja suu vahele mingi filtri tekitama, sest kõik ei pea kohe vahetult teada saama, mida ta kogeb. Mulle näib, et teatud mõttes peitub selles soovituses kogu eestlaste mentaliteet - pigem tasub ikka mõte enda peas üheksa tiiru läbi vaagida, enne kui see välja paisata. Või olen ma millelgi väga valel jälil?!
Mul ei olnud tõtt-öelda üldse plaanis nõnda kriitiliseks minna, kuna tegelikult meeldivad mulle sakslased väga. Selle tõestuseks ka mõned toredamad faktid:
*Sakslased on äärmiselt entusiastlikud paljajalu paterdajad - kohe, kui maapind on piisavalt üles sulanud, et jalg haakub rohkem kui libiseb, jäävad kingad kapinurka ja kodudest väljutakse paljajalu. Paljaid taldu ja varbaid silmab kõikjal: tänavatel, toidupoodides ja isegi loengusaalides.
*Sakslastel on hästi tugevalt sisse kodeeritud "Gesundheit'i!" ("terviseks!") soovimine, kui keegi aevastab. Tuleb sul näiteks loengusaalis aevastus peale, satud igast ilmakaarest lendavate gesundeitide rahe alla, mis võib mõne nõrganärvilise tooli vastu päris kössi vajutada. Sama stsenaarium toimub ka ühistranspordis ning üleüldse igal pool avalikus ruumis. Eestis ma vist väga tihti terviseks ei soovi, 50/50. Sõltub sellest, (a) kui ametlikud on mu suhted aevastajaga ehk siis kui thelobsterlikult piinlik on meie vestlus (siis soovin alati) ning (b) kui väga ma loodan, et aevastaja ka tegelikult terveks saaks.
Ja lõpetuseks veel kaks fakti, mil pole küll midagi pistmist sakslastega, küll aga Saksamaaga (vähemalt Rostockiga):
*Kohe, kui maapind on piisavalt vähelibisev ja paljuhõõrduv, et sakslased võivad kingad koju jätta, ilmuvad tänavatele ka eriti suured, paksud ja limased nälkjad, kes on mahedama kliima tõttu oma Eesti liigivendadest tõepoolest kordades mõjuvõimsamad. Eriti meeldib neile välja ilmuda õhtuhämaruses.
*Õnneks leidub tänavatel ka positiivsemaid üllatusi: nimelt kasvavad kõikjal (parkides, parklates, autoteede ääres) metsikud põldmarjapõõsad, lihtsalt nopi ja pugi palju jaksad (loodetavasti siiski mitte autoteede kõrvalt). Põhjus, miks see uudis mind nõnda rõõmustas, peitub selles, et Eestis pidasin põldmarju ikka pigem rariteediks - mingil ajahetkel kasvas vanaemal aianurgas kolm naabrinaiselt saadud vart, kuid need võttis külm ära ja mu edasised kokkupuuted põldmarjadega on olnud põgusad. Üldiselt olen neid silmanud vaid turul hingehinna eest... Vanaema augustikuist tomati- ja basiilikulõhnalist kasvuhoonet ei ületa küll miski, ent kaks meetrit kõrge ja kuus meetrit lai kooliteele jääv põldmarjapõõsas teeb ka päeva täitsa rõõmsaks!
Sellega tõmban mõneks ajaks sakslastele ja Saksamaale joone alla. Päris lahti ma neist ei saa - nimelt selgus, et nagu Bergeniski, moodustavad Aarhuses lõviosa vahetusüliõpilastest just sakslased. Seega on üsna suur tõenäosus, et võõra inimese juurde minnes ja "are you from Germany?" küsides kõlab vastuseks jaatus. 
Katsun edaspidi ka taanlasi tähelepanelikumalt silmas pidada. Mine sa tea, ehk õnnestub mõne nüüdisaegsema tegelase pealiskihi alt ürgne viikingihing välja koorida.

August 26, 2017

Kolisin Taani

Jep!! Postituse pealkiri ei valeta - pakkisin tõepoolest kohvrid ja maandusin Aarhuses (mis oli mu kirjutamislembuse koha pealt väga vale otsus, võttes arvesse tõsiasja, et ma ei oska oma uue kodulinna nime õigesti käänata...). Olen siin nüüdseks resideerunud nädala, mille sisse näib ometi olevat mahtunud terve aasta jagu uusi muljeid. Nentisin juba Norras eelmist Erasmuse semestrit alustades, et võõrastesse olukordadesse viskumine toimib kui noorendav elueliksiir: saladus peitub selles, muljed on kompaktsemalt kokku surutud ning päevad nägude-, nimede- ja emotsioonidemerest tingituna poole pikemaks venitatud. Nõnda näibki, et olen veetnud seda eelviimast augustikuist nädalat juba terve igaviku, ehkki tegelikult on siiakolimisest tõepoolest möödunud vaid seitse nappi päeva. (Samas mäletan eelmisest Eramuse-kogemusest, et semestrile tagasi vaadates sai kahe käega peast kinni hoitud ja imestatud, kuhu kõik need kuud küll kadusid. Paradoksaalne tegelane see va riukalik aeg.)
Leidsin Aarhuses uued sõbrad, august 2017.
Arvan, et saabusin Aarhusi täpselt parajal ajal: siin leiab parajasti korraga aset mitu festivali, nii et tänavad on õhtuhämaruses täis inimesi, valgust, muusikat, tantsu ja naeru. Ma ei ole kindel, kas mulle oleks linn ilma selle festivalimölluta kohe meeldima hakanud: sel puudub säärane ahhetamapanev vau-efekt nagu Bergenil ja hubane turvatunne nagu Rostockil. Ja ometi! Mingi salapärane aura hõljub linna kohal, seda on selgesti tunda. See koosneb Tuborgi hõngust, mis kandub läbi õhu, kui inimesed pealava ees hüppavad ja kaasa laulavad, ning seguneb tolmuga, mille lükkavad tänavatelt lahti tuhanded rattad, soolakate merepiiskadega, mida käre tuul inimesteni lennutab, ja uute raamatute lõhnaga, mis märgib ühtlasi magusa suve lõppu ning uue (loodetavasti produktiivse) perioodi algust. 
Inimesed tunduvad toredad. Alguse asi: väga palju ühiseid üritusi, uusi nägusid, kohvi, õlut ja jututeemasid. Eks see ole ilmselt paratamatu, et enne, kui on võimalik Oma Inimesed mitmesajapealisest inimmassist välja noppida, tuleb väga paljudes ringkondades need tüüpilised "so where are you from/what are you studying?" vestlusmallid läbida. Eks ole näha, kuidas edasised suhete jõujooned kujunevad, aga praegu näib mulle küll, et on lootust üheks igati vahvaks semestriks! 
Näkid Kiidjärve-Taevaskoja matkarajal, august 2017.
Esmamulje taanlastest tuli mulle suure üllatusena. Muidu meenutavad nad igati norrakaid - stiilipuhtuselt (appi, 80% rahvusest võiks vabalt modellindusega tegeleda), temperamendilt, viisakuselt, inglise keele oskuselt. Aga nende soojus ja sõbralikkus jahmatasid mind. Ootasin, et nad käituvad endassetõmbunult nagu nende põhjanaabridki (kelle kõva kesta all leidus küll soe süda, aga oli siis alati aega seda kesta lahti muukida, eks), ent näib, et eksisin. Kõige eredamalt kerkivad silme ette kaks kuju: esmalt üks vanem härrasmees, kes tuli mulle õunu ja pirne pakkuma, sellal, kui ma tema õunasalu kõrval pesuresti abil (sest statiivi jätsin Eestisse) põldu pildistasin (ma elan kesklinnast väljas keset põlde ja tühjust). Meie napp vestlus kulmineerus sellega, et pakkusin end talle septembri lõpuks appi saaki koristama. Teine värvikas härrasmees, kelle pika halli habeme alt paistis paljas karvane rind ja kelle peas oli viltu vajunud villane viikingisarvedega saunamüts, astus ligi bussis ning tundis muret, kuidas ma seistes nõnda lugeda saan. 
Mis passid? Hiiumaa, august 2017.  
Mu landlord on üks huvitav kuju. Mulle näib, et ta on enese harimistuhinas läinud liiga kaugele, omandades üheksa keelt, ja teinud endale sellega karuteene. Nüüd ei suuda ta ilmselgelt otsustada, millises keeles püsida. Ainult inglise keeles kõnelemine näib olevat talle liialt igav, niisiis muudab ta aeg-ajalt omavoliliselt vestluse kurssi ning läheb saksa keelele üle. Et halli argipäeva särtsu lisada või nii. Algul proovis ta minuga purssida ka norra ja taani keeles, aga mõistnuna, et minust pole talle adekvaatset vestluspartnerit, andis pettunult alla. Kas ma kavatsen ka taani keelt õppima hakata, on ta minult paar korda lootusrikkalt uurinud, justkui oodates, et pärast esimest taani keele tundi õhinaga koju kalpsan ja kõik oma sügavaimad saladused hingelt puistan. Aeg-ajalt katsub ta mind ka oma eesti keele oskustega hämmastada, ehkki siiani on see pingutatult välja kukkunud. Eile surus ta mu oma (minu jaoks võõraste) külalistega pildile ning deklameeris nuppu vajutades võidukalt: "Üks, kaks, kolm!" Mingit erilist minupoolset vaimustustulva ei järgnenud, sest olin liialt segaduses sellest, millist reaktsiooni minult nüüd oodatakse. Käte kokku löömist...? (See-eest avaldas mulle väga muljet tema vannitoapeeglil asetsev JOIKi näoseep...)
Aga muidu on ta tore mees! Meie dialoogid on küll thelobsterlikult (kui keegi peaks olema "The Lobsterit" näinud) kramplik-viisakad ja koristamisega pingutab ta samuti piinlikult üle, aga see-eest kinkis ta mulle isalikult ühe aias kasvava õunapuu, lubas noppida peenralt melissi ning jättis mulle isiklikuks kasutamiseks tillukese privaatse sisehoovi, kuhu pääsen otse enda toast. Seal olen korraldanud kõik oma senised pudruhommikud ning päikesetervitused. Maaeluidüll missugune!
Et ta ise sõidab uuel nädalal aastaks Prantsusmaale (minu korterikaaslaseks saab hoopis tema 24aastane tütar, kelle sissekolimist suure huviga ootan), jääb siia tuppa küllaga kraami, mis on piisavalt mõttetu, et seda mitte kaasa vedada. Raamatute ja plaatidega suutsin leppida, ent mind altkulmu põrnitseva Beethoveni, Neitsi Maarja ja ristilöödud Jeesuse kujud pidin silme alt ära tõstma. Ei saanud hästi magada, kui nad mind üksteise võidu pilguga puurisid...
Sääre tirp, august 2017. 
Vot nii! Nõnda palju muljeid siis tänaseks Taani-perioodi algusest. Väisasin enne siiatulemist ju tegelikult ka kodumaad - hästi õnnelik kahenädalane ajaperiood mu elus sõprade ja pere keskel, mis nõuaks aga sootuks omaette postitust. Nii et las ta parem jäädagi...
Uute kirjutamisteni!

August 3, 2017

Möödunu seletusi

Tunnetan viimasel ajal üha enam, kuidas tüürin lihtsuse ja minimalismi poole. Vaimustun pisikestest momentidest, tibatillukestest õnnekillukestest ja kvaliteetsetest inimsuhetest (eeskätt jagatud hetkedest, emotsioonidest ja sõnadest). Mul on materiaalsetest väärtustest rõhutatult savi; tunnen, kuidas liigsete asjade omamine mind füüsiliselt koormab. Mu garderoob pärineb suuremalt jaolt teiselt ringilt ja ning värske toidukraam üsna tihti niisamuti. Dumpster diving'u võimalikkus Rostockis on aga sootuks teine teema, mida tahaksin eraldi lahata...

Aga tagasi minimalismi juurde: mul on üks imehea soomlannast sõbranna, kellega kasvasin kokku Norra semestri jooksul. Tema viljeleb hetkel just säärast rousseaulikku tagasi-juurte-juurde-filosoofiat, mis on minugi praeguseks eluideaaliks. Ta kolis nimelt mõneks nädalaks üksinda oma onu 200 aasta vanusesse puumajja Kesk-Soome tühermaal (7 autosõidutunni kaugusel Helsingist), kust puudub vesi. Seal ta siis mõtiskleb, hingab ja kuulab vaikust; korjab mustikaid, kütab suitsusauna ja seob kasevihtasid; joob piparmünditeed, korjab nõgeselehti ja küpsetab naadipirukaid; tikib, loeb ning vaatab vanu fotosid. Tahtsin talle kangesti teada anda, kuivõrd lahe on see, mida ta teeb, ent sõnumi saatmine oleks muutnud mu mõtte niivõrd tühiseks. (Olen viimasel ajal üldse kehv sõnumitele vastaja, sest mulle ei istu enam see sotsiaalmeedia poolt propageeritud 24/7 kättesaadavuse ideoloogia - samas veel poolteist aastat tagasi ei suutnud ma oma näppe telefonist pooleks tunnikski eemal hoida, sest paljas mõtegi sellest, et keegi võis olla vahepeal kirjutanud ja kui ma kohe ei vasta, lõigatakse mind välja, täitis mu õudusega.) Niisiis otsustasin talle hetkeemotsiooni ajel helistada. See oli äärmiselt pentsik kogemus, sest helistamiseks kasutan oma telefoni tõesti üksnes siis, kui on aeg-ajalt tarvis emale midagi kiireloomulist teatada. Aga seda võiks ometi tihemini teha! Lobisesime kohe mõnuga - tundus, nagu poleks vahepeal üldse aega mööda läinud (sellest, et siiski oli, andis tunnistust tõik, kuivõrd palju oli meil mõlemal vahepealse aja jooksul jutuainet kogunenud). Umbes viiskümmend minutit pärast kõne alustamist jõudis mulle kohale mõte, et Saksamaalt Soome helistamine läheb mulle veel kalliks maksma. Üsna varsti pärast seda sõnasime rutakalt tsau ning ma pole tõele au andes julgenud oma telefoniarvet avada. Ilmselt pean panema selle spontaanse kõne alla kogu varanduse, mis juulikuu jooksul hotellis töötades kokku kühveldasin. Aga ma ei muudaks midagi!
Ma käisin juulikuu jooksul tõepoolest tööl. Suures ja uhkes hotellikompleksis, mis oli igati oma viit tärni väärt. Töötasin reeglina hommikubufees, ent ka restoranis ja baaris. Panin seal kõrva taha kaks tõdemust: esiteks polnud mu amet kindlasti selline, mida tahaksin pidada nüüd ja igevesti, aamen. See hõlmas tohutut ringijooksmist, stressi ja rutiini, samuti alandlikkust (klient on kuningas ning niisamuti kõik kõrgemal hierarhiaredelipulgal seisvad kaastöölised). Teadmine, et teen seda tööd siiski vaid ajutiselt ning nuuman selle abil oma Taani semestri kukrut (või kompenseerin telefoniarvet, nagu selgus hiljem), muutis töö minu jaoks talutavaks. Kindlasti noppisin sealt tulevase elu tarbeks kasulikke oskusi. Salvrätikute voltimise ja veinipokaalide poleerimise peenest kunstist ehk tähtsamgi on suhtlemisoskus ja -julgus, mida eneselegi märkamatult korralikult lihvisin (jah, sest julgust peab ikka kõvasti jaguma, kui sind su esimese pooltunni jooksul, mil sa pole menüüd näinudki, saadetakse kliendi juurde, kes ütleb sulle kaks korda kõva Baieri dialektiga "palun mulle üks blablablaaaaajsdhbhbla", nii et sa pead vabandades veel kord üle küsima, millega tegu). Seevastu igapäevase leiva ja katusealuse nimel sellisel ametipostil rügamine tõukaks mu ilmselt lohutusse rotiratasse, mida iseloomustaksid märksõnad "töö", "söök", "voodi" ja "korrata (kuni surmani)". Arvan, et pikemas perspektiivis sinna jäämine suretaks minus igasuguse lootuse, et elul peab ju olema ometi veel midagi enamat pakkuda. Nagu matkamine Suures Kanjonis või pandade kallistamine Hiinas. 
Teine ameti jooksul kõrva taha pandud tõdemus: kohe kindlasti ei soovi ma muutuda oma keskmiseks rikkaks kliendiks. Võiks ju arvata, et iga valges ametikitlis näitsik, kes täiendab saiakorvi otse ahjust tulnud auravate kuklitega ning toob juurde astelpajumahla, piidleb silmanurgast imetluse ning kadeduse seguga oma heal järjel olevaid kliente, kes tulevad sisse kallites riietes, võtavad kohvi ja värskelt pressitud apelsinimahla ning suunduvad barokkstiilis lühtritega ballisaali (või hoopis päikeseterrassile, mis asub kohe mere ääres)... Aga ei. (See mõte ei käinud peast läbi vaid minul, vaid mu vahetuvatel töökaaslastelgi.) Ehkki mulle jäi silma palju ülitoredaid lastega peresid, vanemaid reipaid pensionäre ja malbeid Taani turiste, leidus neidki, kelle jaoks oli ciabatta liiga kõva, nuga liiga nüri, maasikas liiga magus, röster liiga aeglane. Need olid kliendid, kes näisid kogu oma olemusega etendavat hoopis üht suuremat sorti näitemängu: need, kes tulid, võtsid oma taldrikule viilu arbuusi ning jätsid sellest demonstratiivselt veel poole järele. Visake minema, mulle piisas! (Toidu raiskamine toimus muidugi suuremates mõõtmetes kui pool arbuusiviilu ja seda oli äärmiselt valus kõrvalt vaadata.)

Aga oli selle ametiga kuidas oli, nüüdseks olen igatahes ametirüü varna riputanud, pigistavad kingad jalast võtnud ja koju lõõgastuma tulnud! Ka oma uurimistöö andsin viimasel Rostocki nädalal sisse, ent pole selle kohta veel tagasisidekübetki kuulnud. Samas ma isegi ei viitsi juurelda teemal, kas see võib olla nüüd väga halb märk... 
Veetsin esimese koduse päeva Martiniga Ihastes. Sõitsime jalgratastega pärale, korjasime kasvuhoonest sületäie tomatit-kurki-basiilikut, kokkasime, jõime liitrite viisi värsket piparmünditeed, korjasime-puhastasime vaarikaid, sõitsime õhtu edenedes Konsumisse varusid täiendama ja kokkasime uuesti. (Tegelikult võiks täpsuse huvides asendada pea kõik eelmise lause mitmuse esimesed pöörded ainsuse esimese pöördega, sest mu pisivend osutus mulle endalegi üllatuseks siiski liiga pisikeseks, et ilmutada huvi vaarikate või veekeetmise vastu - niisiis täitis ta rohkem lihtsalt ilus olemise eesmärki. See kukkus tal aga edukalt välja ja suveidüll oli siiski vohh missugune!)
Üliveider on mõelda, et juba kahe nädala pärast lendan Aarhusi. Pärast lõputuid koduotsinguid leidsin endale sealt paari nädala eest pesa! Ma ütleks, et koduotsinguid Aarhusis võiks iseloomustada märksõnaga mission impossible, sest no tõesti! Meile, välisüliõpilastele, teatati juba kandideerimisprotsessi alguses, et ühikakoht pole garanteeritud (vastupidiselt Bergenile, kus ei pidanud selle pärast muretsema), nii et hoidku me silmad privaatturul lahti. Nii läkski: ei mina ega ka paljud teised mahtunud ühikasse. Algasid laiaulatuslikud otsingud. Facebooki gruppides, erinevatel kinnisvarasaitidel, üksinda, seltskondades... Huvitav oli vaadata, kuidas inimesed ümber grupeerusid: küll otsisin korterit lätlanna ja rumeenlannaga, olles samal ajal kontaktis ka suure eestlaste pundiga, veeretades mõtteid majaotsingutest; küll suhtlesin hispaanlase Ivariga, kellega me oleme juba päris lähedased netisõbrad, mingi 18aastase kutiga, kes ei paistnud jagavat ööd ega maad sellest, mis ta ümber tegelikult toimub, kahe Itaalia neiuga ja arvukate kohalikega. Isegi Bear Gryllsi (teate küll, see ekstreemne hull) poeg kirjutas mulle, ega ma temaga koos korterit ei soovi otsida. :) Seega võib tõdeda, et mul on juba enne Aarhusi lendamist seal ees tuttavad, kellega kindlasti kohtume. Mida aeg edasi, seda enam hakkasid aga inimesed alt hüppama, kuna olid leidnud siiski privaatse toa, ja grupikeste vahekorrad muutusid. Õhkkond muutus pingelisemaks. Olin ka ise üksinda otsimise peal väljas. Pidasin vastu mitu skaibikõnet, kuhu investeersin tohutult energiat ja aega (samuti lootust, kuna olin juba landlord'iga usalduspinna sõlminud), et kuulda siis järjekordset "so sorry but'i". Komistasin ka kolme petuskeemi peale, mis sarnanesid üksteisega sellepoolest, et mind üritati veenda ilma ühegi lepinguta ruttu-ruttu landlord'ile paar tuhhi üle kandma (aga ruttu, enne kui koht ära napsatakse!!!!). (Mainin igaks juhuks, et ma siiski ei kandnud kellelegi mõtlematult raha.)
Aga lõpuks leidsin oma koha siin päikse all!!!!!!!!! Tuli üks pakkumine, millele pääsesin õigel hetkel jaole, ja suutsin landlord'ile piisavalt hea mulje jätta, et tema favoriidiks kujuneda. Kokku kirjutas talle, nagu ta hiljem väitis, kuskil 50-60 inimest. Tegemist on majaga 12 kilomeetrit väljaspool kesklinna (miinus, mis oli selleks meeleheitepunktiks juba mulle täiesti tühine, kuna teine alternatiiv olnuks campus'e ees telkimine), kus hakkan elama kahekesi tema 24aastase tütrega. Plussid: hind on soodne (Taani mastaabis), maja on möbleeritud, mul on oma hommikupäikesega terrass. Transpordiküsimus morjendab küll veidi, aga lõppkokkuvõttes on elamispinna leidmise kergendus üüratu. 
See pakkumine ei tulnud mõistagi väikese draamata: landlord mainis, et ehkki olen ta favoriit, pakkus ta tuba ka oma eksile, ja kui eks peaks nõustuma, ei ole tal muud valikut kui tuba temale loovutada. Nii läkski. Landlord kirjutas mulle pika kirja, kui kahju tal on. Mina tundsin end tühjaks pigistatuna. Jälle nii palju energiat täielikku tupikusse investeeritud! Ent ülejärgmisel hommikul seisis mu postkastis kiri: "I realized why my ex-wife is my ex and not my wife. She changed her mind. Again." Seega long story short: nõnda ma endale toa saingi! :):)

Ma ei oska Taani semestrist veel mitte midagi oodata ega soovida. Mulle pole kohalegi jõudnud, et juba õige pea sinna lähen (ja ega vist ei lähegi, kui kohe-varsti lennupileteid ära ei osta (täiendus: ostsin!)). Samas ongi suure tõenäosusega arukam üks samm korraga võtta ja hetkes elada. Praegu keskenduda Eesti värvidele ja lõhnadele. Sõpradele! Taani muljetele siis, kui õige hetk on käes.

*Pildid pärinevad minu ja Johanna peaaegu kahe kuu tagusest Veneetsia-tripist. Iga päevaga hääbub mu ind meie reisi lahata üha enam (mõeldes tohutule ajakulule, mis sellega kaasneb), ent lõplikult maha pole ma seda mõtet veel matnud! Mine sa tea!