November 11, 2017

Mandala

Tänane päev möödus heleroosa mulli sees - täpipealt Õnnepalu "Mandala" taktis. Võõrustasime korterikaaslasega mu itaallannast sõbrannat Violat, kes oli näinud Instagramis meie ühist rannas maalimise pilti ja avaldas soovi kampa lüüa. Mis meil selle vastu sai olla!
Ta oli juba enne kella kümmet platsis, nii et alustasime laupäeva kohta üpris varakult. Jõime liitrite viisi segiläbi erinevaid teesorte, mis Cecilia oli Rootsist toonud, ja andsime mõtetele-kätele vaba voli. Cecilia võttis ette suure paberilehe ja maalis üks ühele maha kullakarva foto meie ühisest varahommikusest jalutuskäigust metsas (see päikesekullane varahommik istub hetkel fotomaterjali kujul ka mu blogi mustandite seas ja ootab kannatlikult kõrvale mingisugust mõttearendust, et pretendeerida täisväärtusliku postituse tiitilile), kuid minul oli veel valusalt meeles, kuidas eelmisel korral loodust jäädvustada püüdes haledalt orki lendasin. Seekord läksin lihtsama vastupanu teed: võtsin ette kolm postkaardi mõõtu paberikildu ja piirdusin abstraktsete laikude, ringide ja niisama sulanduvate värvijuttidega. Tulemus kukkus mulle endalegi üllatuseks välja niivõrd tore, et veel samal õhtul said kõik postkaardid taha korralikud tekstid, aadressid ja postmargid. Hetkel norutavad nad umbes viiesaja meetri kaugusel pimedas postkastis, kuid esmaspäeval peaks kõigi eelduste kohaselt algama nende peadpööritav seiklus kodumaa suunas. Näen vaimusilmas juba pärlendavat õnnepisarahelki vanaema silmanurgas...

Ja ehkki sain oma postkaardikeste eest ka kaaslastelt kiita, jäi päeva suurimaks komplimendiks siiski Viola poolt pillatud "ma peaksin sind Spotify's follow'ima hakkama, nii mõnna"-kommentaar. Näib, et päev meie kamba diskorina läks täie ette!
Alumisel kahel fotol on teil võimalus imetleda Viola oskuslikke kõmufotograafi andeid - nimelt said fotod purki püütud nõnda, et minul polnud õrna aimugi, mis mu ümber toimus. (Mis - nagu nüüd aru saan -, ei pruugi tähendada mitte seda, et tema oleks end tohutult oskuslikult maskeerinud, vaid hoopis seda, et mina ise olin ümbritseva maailma suhtes tuim...)
Tõotasime endile pühalikult, et midagi sellist tuleb õige pea korrata - siis aga juba piparkookide, mandariinide, jõululaulude ja glögi seltsis. Ning iseenesestmõistetavalt valmivad siis meie hoolsate pilkude ja nobedate näppude all meeleolule vastavalt jõulumotiivid.
Eile öösel jalutasin Katrinaga mööda jõulutuledega kaunistatud tänavaid, näppasin ühe letile tõstetud (siiski maitsmiseks mõeldud!) karamelliseeritud mandli ja tundsin, kuidas tuulega minuni  kandunud tänavamuusikute "Merry Christmas everyone" akordid mu põski paitasid. See aeg on käes!

November 6, 2017

Kõigest, mis vahepeal paljastamata on jäänud

Haha, megaintrigeeriv pealkiri, onju - selline, mis lajatab külma veejoana näkku ja halvab igasuguse mõttetöö. Mul on neile kuidas-sul-siis-läheb-kah-küsimustele alati keeruline vastata, sest juhtunud on ju nii-nii palju, ent samas ei midagi märkimisväärset. Annan endast parima!
***
Hiljuti käis mu peast läbi mõte, et elame siin korterikaaslasega nagu Tõnu Õnnepalu "Mandalas": joome õhtuti piparmünditeed, mängime klaverit, käime päikesetõusu vaatamas ja rannas maalimas (sellest kohe edaspidi). Ja mis kõige tähtsam, nüüd on meil kass ka! Tegelikult vist suisa kaks. Pärast seda esimest korda, mil alumistel piltidel esindatud triibuline väänik sisse söandas tulla ja ma ta (küllaldase kudistamise järel) minema kupatasin, avastasin mõnekümmend minutit hiljem ehmatusega, et akna taga põrnitseb mind pingsalt üks mustvalge kassiemand. Ta oli - tõsi küll - iseenda vaatevälja raskendanud väikese veeaurulaiguga, mille ta otse enda nina ette klaasile oli hinganud. Tundub, et kasside seltskonnas levis sõna kiiresti: korteris number 177 elavat kaks hella südamega vanatüdrukut, kelle ümber oma käpa keeramises polevat mingi kontimurdvat. Nüüd tiirutavadki siin vahelduva eduga mõlemad: mustvalge on sisse astunud korra, seevastu triibuline tunneb end meie pool nagu kuningas. Ta meelispaigaks on mu klaveri kõlakast, ent voodi sobib samuti hästi. Eriti neil haruharvadel laiskadel hommikutel, mil ta poolperenaisest vanatüdruku esimeseks ärkamisjärgseks mõtteks ei ole mitte "hakkaks nüüd tuhinal konspekteerima", vaid "hmmm, kuulaks parem mingeid lahedaid podcast'e".
Selgus, et mu korterikaaslane - säästan end edaspidi sellest lohisevast nimetusest ja pruugin ta sünnipärast nime Cecilia - on vilunud maalikunstnik. See poleks tohtinud mind sugugi üllatada, kuna ta on ka osav pianist ja valdab soravalt poole rohkem võõrkeeli kui mina, kuid sellegipoolest lõi see avastus mu mõneks ajaks veidike rööpast välja. Käisime üheskoos rannas maalimas, kusjuures maalimiseks saab nimetada vist vaid seda, millega tegeles temai: mina tõmbasin niisama pintsliga mingeid jutte ja täitsin rohkem emotsionaalse toe rolli. Aeg-ajalt tegin ta ümber tiire ja jäädvustasin ta maali edenemisprotsessi - nagu juba eos võis aimata, sobisin kaamera taha paremini kui lõuendi taha. Peagi võttis aga meie pildistamise üle hoopis šarmantne Jensi-nimeline tudeng, kes sattus puhtjuhuslikult mööda jalutama ning langes relvituna Cecilia võlu kütkeisse. Istus lõpuks, vaene tümaks tehtud mees, poolteist tundi meie kõrval kivi otsas, veeretas püüdlikult juttu ja saatis aeg-ajalt mu kauni kaaslase poole igatsevaid pilke. Tore noormees oli.
Aga Cecilia hilisem kommentaar pani päevale punkti: "Ma rikkusin oma pildi tema pärast täiesti ära, sest ma ei saanud üldse keskenduda ja lisasin muudkui kontrasti." :D

Olgu, olen nüüdseks küllalt maalinud (he-hee) endast pilti kui väikesest malbest vanatädikesest, kelle lõplikust imagost puuduvad vaid sukavardad ja kiiktool. Päris nõnda see siiski ei ole; tegelikult jagub energiat ka tegutsemiseks ja sotsiaalelu on täitsa arvestatav. Olen sahmerdanud mitmel rindel ja pannud käsi külge kõikjal, kus vähegi jaksu - selle tulemusena on mu ümber koondunud hästi mitmekesine ja huvitav inimestevõrgustik. Märkmik on pidevalt täidetud mingite sündmustega ja ehkki ma ei saa öelda, et ülikoolikohustused päris tahaplaanile oleksid jäänud, on nad paratamatult tagapool kui nad ideaalis olla võiksid... Ühe kursuse rongist jäin paar nädalat tagasi lootusetult maha ning selle püüdmiseks ootan nüüd eksamieelset ööd (enda vaimse tervise huvides loodan siiski, et nädalat!), mil mu keskendumis- ja õppimisvõimekust tõstab vana hea sõber paanikaatakk. Ülejäänud kursustega pean hetkel veel enam-vähem sammu, kuid mine sa tea, kui kauaks.
Sellistel hetkedel korrutan endale oma targa inglise keele professori tõetera "normally, good enough is good enough" ning küsin endalt, mida kahekümne aasta pärast rohkem mäletan: siinset värvi- ja tunnetespektrit või paari lisa research paper'it. (Võttes arvesse, et olen kõigi nende paper'ite sisud unustanud juba lugemisjärgseks päevaks, on vähe tõenäoline, et need veel ka mu neljakümnendal sünnipäeval kuskil teadvuses hulbivad.)

Seoses selle huvitava inimestevõrgustikuga veel: leidsin endale säärase koha, kuhu võin igal suvalisel hetkel sisse jalutada, teretades kõiki ja tundes end üleüldse väga koduselt: Tartus oli selleks paigaks Lille Maja, siin Godsbanen. Korraldasime paari nädala eest Godsbaneni kambaga Food Film Festivali, mis osutus nišifestivaliks - ega sellest suurt midagi ei teatud (see ei saanud olla küll tingitud meie liiga hilisest ärkamisest ja nigelast reklaamist, ei). Sellegipoolest pakkus korraldusprotsess suurt rõõmu, saime tiimiga kõvasti lähedasemateks. Peaaegu samade nägudega organiseerime kord kuus ka erinevaid dokumentaalfilmiõhtuid, mis on siiani kõik (jah, kõik need kaks!) väga vahvad olnud. Olen ka tuleva dokumentaalfilmiõhtu meediatiimis, täidan festivali fotograafi rolli ja täiendan järgemööda oma CV'd.
Tuul ja torm ja läänerannik, roadtrip 2017.
Olen varem juba poole sõnaga maininud Katarinat, oma pooleldi-Taani-pooleldi-Uus-Meremaa sõbrannat, kes elab mu läheduses. Just tema on see inimene, kes on toonud melu ka meie vaiksesse naabruskonda, mis koosneb muidu vaid noortest peredest ja vanapaaridest. Oleme nüüdseks endi päevakavadesse sisse juurutanud ühise söömistraditsiooni - leidsime, et kuna (a) me mõlemad peame nagunii sööma ja (b) elame teineteisele nii ahvatlevalt lähedal, võiksime seda ju koos teha. Käime mõlemad üpris regulaarselt dumpster dive'imas ja sõltume saagiõnnest - kord on tema külmkapp lookas juurviljadest-puuviljadest, sellal kui minu omas valitseb nukker tühjus, siis jälle vastupidi. Et saagiõnne ei oska kunagi täpselt ette ennustada, pole üldse haruldane, et saan õhtuti sõnumeid sisuga "mul on liiga palju lillkapsaid ja pliidil podisemas lillkapsahautis, tule siia" või "sa sidruneid ei taha?" Õnneks on meie saagiõnn vahelduv, niisiis võõrustamegi teineteist enam-vähem kordamööda.  
Dumpster dive'imisele plaanin endiselt omaette postituse pühendada - teen seda aga ilmselt pärast samateemalise artikli avaldamist ülikooli ajalehes (kusjuures, selle artikli kirjutamine saab nähtavasti olema hulgaliselt kõvem sõna kui aimata oskasin - avaldamise eest makstakse päris korralikult peale). 
Uudistest veel nõnda palju, et kindlustasin endale vist veebruariks-märtsiks praktikakoha Tallinnas. Verega pole ma veel kuhugi alla kirjutanud, seega ei tahaks midagi kõva häälega välja hüüda, ent paratamatult hakkasid mõtted seda rada pidi liikuma, et tunneli lõpus kumab tõepoolest valgus ja ülikooli lõpetamine tundub täitsa reaalne (kui ma siin midagi totaalselt pekki ei keera ning mu praktikaaruanded kevadel Rostocki ülikooli poolt positiivse peanoogutuse osaliseks saavad). Nende mõtetega kaasnes šokeeriv arusaam, et just praegu on üsnagi viimane aeg mõelda, mis edasi. Mul asetseb juba pikemat aega järjehoidjaribal kaust nimega "tulevik", kuhu olen põhjalikumalt süvenemata koondanud kõikvõimalikke projekte, stipendiume, õppeprogramme ja pakkumisi. Viga on aga selle kausta abstraktses nimes, sest mulle näib üha enam, et  piir kaugel silmapiiril terendava tuleviku ja oleviku vahel on ähmastumas. See, mida varem ristisin tulevikuks, ongi käes. Juurdlesin endamisi, kas kausta nime vahetamine utsitaks veidi rohkem plaane tegema - teate küll, kui ma näeksin ikka iga kord arvutit avades järjehoidjaribal kausta nimega "VÄGA PAKILINE!!!! VIIMANE VÕIMALUS!", mõjuks see plaanide tegemise mõttes kindlasti ergutavamalt (sõber paanikaatakk tuleks ehk samuti appi). 
Siinkohal meenus üks tragikoomiline dialoog eelmise nädala roadtrip'ist:
Mina: "...ja üleüldse näib mulle, et ma olen kõik oma tähtajad maha maganud."
Teised: "Mis tähtajad siis?"
Mina: "Tuleviku."
Roadtrip oli võimas! Sõitsime kaheksase pundiga mööda lääne- ja põhjarannikut, matkasime ning ahmisime endisse Taani loodust. Siin on hästi eriskummaline valgus, mis on inspireerinud paljusid maalikunstnikke ja mida peab lihtsalt ise nägema (kumab natuke läbi ka "Taani tüdrukus"!). Ma ei oska seda kuidagi kirjeldada... pilved on kontrastsed ja varjundirohked, taevast langevad maale pühaliku valguse kiired ja maapind kumab kergelt hõbedase helgiga - nagu oleks keegi tervele loodusele Instagrami filtri peale tõmmanud. 
Särtsu lisas meie reisile veel asjaolu, et olime seiklemiseks valinud kõige tormisema nädalavahetuse. Terves riigis anti tormihoiatus ja laevad jäid kohusetundlikult sadamasse. Öösiti kuulasime oma voodites lainete laksumist ja tuult, mis rebis halastamatult puid ja katuseid. Meid kõiki valdas sügav tänutunne, et olime viimasel hetkel maha laitnud esialgse südi telkimise mõtte ja otsustanud airbnb'de kasuks. Meil vedas majutusega tohutult, sest saime vaid sandikopikate eest luksuslikud häärberid ja elasime nagu kuninga kassid (õigemini nagu see triibuline kassipoeg hetkel meie pool). Mõnikord peab vedama ka!
Päevasel ajal oli tuul küll rahulikum, kuid kindlasti mitte rahulik. Liivadüünidel kõndides tuli pea täielikult salli sisse mässida, et vältida nõelteravaid liivateri. Tuul lennutas liiva vastu nägu sellise hooga, nagu oleks keegi liivapaberiga nahka kraapinud. Leidsin liiva oma juustest veel pärast mitmekordset pesugi ja iseenda suureks jahmatuseks mitu päeva hiljem silmadeski. Aeg-ajalt kerkisid silmanurkadesse iseenesest soolakad pisarad, et mu silmadesse kogunenud kõrbe üle põsenukkide kõnniteele pillutada. Niimoodi ma siis mööda tänavat astusingi nagu Grete "Hansus ja Gretes", liivarada järel. 
Nüüdseks peaks kõik väljas olema.
Skageni sõbralikud hülged ja koduranna päikesetõus, oktoober 2017.
Selle hülgepildiga meenus, et veel ilmatult kaua aega tagasi külastasin Skagenit, mida iseloomustas täpselt samamoodi eriskummaline valgus, vilisev tuul ja lainete kohin. Nägin oma silmadega rohekassinise ja sinakashalli mere ristumist, mis omavahel ei segunenud - kui keegi peaks kunagi seisma dilemma ees, mida Põhja-Taanis teha, siis see on kindlasti must-see! Ja muidugi need sõbralikud (või lihtsalt laisad?) hülged!
Vot nii! Loodan, et selle postituse käigus sai valgust heidetud enam-vähem kõigele*, "mis vahepeal paljastamata on jäänud".
*või noh, peaaegu kõigele - teatud olukorrad külvavad nii suurt segadust, et ma ei oska isegi mingit seisukohta võtta, rääkimata siis kirjutamisest-analüüsimisest :):):):)
Peatse kirjutamiseni!

November 4, 2017

Tule ja kulge minuga mööda tänavaid

...ehk teisisõnu: vaata, mis on vahepeal linnas jalutades mu fotokaustadesse kogunenud! :)  

October 24, 2017

Mina ja mu ülikoolid

Siin ta lõpuks on - pikalt plaanitud ideerägastik blogipostituse kujul. Põhjus, miks olen ülikoolipostitust nõnda kaua edasi lükanud, peitub tõsiasjas, et kui veeretasin oma peas sinna-tänna erinevaid mõttekilde ja tähelepanekuid ühest või teisest haridusasutusest, millega olen viimase kahe aasta jooksul rinda pistnud, tundus üldpilt nõnda haldamatu segapundar, et andsin juba eos (peaaegu) alla. Õnneks mitte täielikult - viimases hädas proovisin siia-sinna turritavat mõtterägastikku halastamatult hekikääridega kärpida. Tundub, et mitte päris edutult: mul õnnestus taandada see hüper-multi-dimensionaalne tohuvabohu üpriski normaalsele (ja lakoonilisele) tabelile. Sellest kohe edaspidi.

Millised intensiivsed kaks (ülikooli)aastat on need olnud! Kohvrid ja kolimised, uued näod ja reeglid, linnad ja keeled ja käitumismallid... Kui tõele au anda, olen omadega üpris läbi. Sugugi mitte võtmes, et enam üldse ei taha, jaksa ega suuda - tegelikult naudin üliõpilase staatust väga ja kui vaid saaksin, jääksingi vist elu lõpuni õppima (selle asemel, et mingit päris tööd teha) -, kuid ei saa salata, et igatsen vaheldust. Hetkel tiksub tagakuklas mõte, et pärast uue semestri lõpuspurti, kaht praktikumi ja lõputöö kaitsmist (kui kõik laabub plaanipäraselt, mõistagi!) võtan aja maha. Olen kurgumulguni küllastunud nendest formaalsustest ja viitamistest ja lõpututest tsiteerimistest... Aga see on juba sootuks teine jutt! 

Siinkohal juhin teid põgusalt läbi viimase kahe aasta pildikollaaži: (1) 2015. aasta septembris verivärske tudengina Juuliusel kätt surumas (esimest korda iseseisva elu peal, võtsin Tartu kodust kaasa terve autotäie eluks vajalikku kraami); (2) umbes kuu aega hiljem esmakordselt oma Rostocki campus'e ees (tulin kahe kohvriga ja lasin emal korralikult pakke järele saata); (3) 2016. aasta sügisel õnnelikult Bergenis (ühest kohvrist piisas, ema saatis kastiga õunu); (4) 2017. aasta sügisel vähemalt niisama õnnelikult Aarhuses (tulin kohvriga ja emaga jäi justkui jutt, et ta saadab midagi kui tarvis, ent seni pole me veel sel teemal suhelnud...(venitasin postituse avaldamisega liiga pikalt, ta jõudis talvemantli saata)).
Enne veel, kui tabeli kallale asun (mis asub järgmise piraka tekstilõigu all), toon eraldi välja, et kõik, mis sinna kirja sai, on üks suur subjektiivne üldistus; mu muljed TTÜst päädivad pelgalt kahenädalase sealolekuga enne Saksamaale lendamist, mille jooksul ma kõigisse loengutesse ei jõudnud, ning ega ma Aarhuseski veel teab mis pikka aega õppinud ei ole (aga õnneks ei takista see üldistamast)! Kui see teid ei sega, siis olete igati oodatud mu tabeli seletust lugema!

Suhted professoritega. Nii Aarhuses, Bergenis kui ka Rostockis olen tundnud, et mind koheldakse kui võrdset. Professorid ei trooni kuskil peadpööritavates kõrgustes, nii et tuleb põlvili laskuda ja pea kuklasse ajada, vaid rõhuvad ise igati võrdsusele ja vendlusele.  Aarhuses ja Bergenis tehti kohe semestri alguses selgeks, et oleme kõik sina peal ja uhkeldavad fraasid meievahelistes meilides nagu "sincerely yours" on üleliigsed; Aarhuses lisandus sellele veel professorite kõrge huvi meie rahuolu edendamise osas: pea iga tunni lõpetab väike tagasisidering, mille tulemusena muutub päriselt ka õppetöö struktuur, kui keegi meist peaks mõnele kitsaskohale viitama. Rostockis käib viisaka pöördumise juurde küll "Herr" või "Frau" ja vastav perekonnanimi, kuid Bergenile ja Aarhusele omane familiaarsus on ometi säilinud. Üks mu lemmik-Herr'idest tavatses alati, käed laiali ja naerukurrud sügavale näkku uuristatud, terve seminariruumi poole pöörduda, justkui tahaks heatujuliselt kõiki ruumisviibijaid emmata. Seevastu säilis Tallinnas täiega õpetaja ja õpilase vaheline õhustik: oli selgelt tunda, kes troonis hierarhiaredeli tipus ning kes kobas alumistel pulkadel. 
Suhted kaaslastega. Aarhuse kohta on kõige kergem vastata: suhted on soojad. Juba enne semestri ametlikku algust grupeeriti meid mitu tiiru ümber ja ühendati igatepidi, et me üksteist tundma õpiksime. Ponnistused on vilja kandnud: ruumi sisenemine ei ole individuaalne akt, mille käigus naeratatakse ehk ühele-kahele tuttavale näole, vaid rohkem nagu keskkoolis oma klassi keskele astumine. Kõik on enam-vähem teada kujud. Õppetöö toimub samuti suures osas gruppides ning lisaks sellele oleme veel tunniväliselt pisematesse konspekte jagavatesse salkadesse koondunud, et natukenegi viilida ja koormust jagada. Nii Bergenis kui ka TTÜs olid õpilastevahelised suhted jahedamat laadi. Mingit tähelepanuväärset muljetamist-grupeerumist ei toimunud, pigem sisenesid kõik oma arvutitega, kuulasid ära õppejõu jutu ja tõttasid siis edasi. Tärnid lisasin tabelisse toonitamaks, et kaaslased ei olnud kindlasti ebaviisakad või üleolevad - lihtsalt loengutesse ilmumise ajendiks polnud sotsialiseerumine, vaid ainepunktide kogumine. Rostockiga on keerulisemad lood. Olen seal veetnud rohkem aega, näinud erinevaid õppevorme ja õppinud kahes erinevas teaduskonnas (nii poliitikas kui ka meedias)... Long story short: sõltub! Üldiselt meeldivad mulle politoloogid oma vahetuse poolest rohkem kui meediatudengid, ehkki ilmselt on see põhjustatud asjaolust, et olen nendega lihtsalt rohkem aega veetnud (ja sinna vahetuse levelile küündinud). 
Jooksvad kodutööd. Selle üürikese aja jooksul, mil TTÜs õppisin, mässasin ja stressasin igasuguste jooksvate pisiülesannetega, mis tuli järgmiseks nädalaks sisse anda. Ülejäänud ülikoolides sellist asja reeglina ei esine. Kui tegemist ei ole praktiliste seminaridega, kulgeb õppetöö Rostockis küllaltki kindlat rada pidi: semestri alguses lepitakse kokku, kes teeb kunas suulisi ettekandeid (kusjuures suulistele ettekannetele on üles ehitatud lõviosa seminaridest - hoiatus, seminarid võivad muutuda väga üksluiseteks). Ja nii ongi - üllatusi reeglina ei esine. Pärast kohustusliku esitluse ettekandmist algab vabadus, mis kestab kuni semestri lõpus aset leidvate mahukate Hausarbeit'ideni. Ka Bergenis ja Aarhuses tehti kohe semestri alguses selgeks, kes kunas ettekandega esineb ning millal tuleb sisse anda mõni assignment. Ahjaa, lugeda tuleb muidugi jooksvalt - nii Bergenis, Aarhuses kui ka Rostockis. Ent kui nüüd mõtlema hakata, siis kummalisel kombel pääsesin Rostockis lugemisest üsna kergesti - ilmselt seetõttu, et seal ei meenuta seminarid lugemiskontrolle (nagu Aarhuses).
Tabel 1. Marise ülikoolide sarnasused ja erinevused luubi all.
Õppemahtude ja ECTSide vahekord (=lebodus). Kui TTÜs aineid valisin, tahtsin natuke nutta. Milline punnitamine niivõrd väheste punktide nimel! Aine keskmiseks väärtuseks oli kuskil kolm närust punkti, mis tähendab, et semester nõudis vähemalt kümne aine rindel pingutamist. Bergen pakkus sellele üüratut kontrasti: läbisin semestriga 50 ainepunkti, ilma et oleksin tundnud end kuidagi kurnatuna. Ainepunktide teenimine oli seal häbematult lihtsaks tehtud: külastasin üht 10punktilist loengut, mis leidis aset kord nädalas ega olnud kohustuslik. Ainsaks aine läbimise eelduseks oli kolmepäevase take-home-exam'i sisse andmine, mis oli küll täiesti hull kehaväline kogemus (72 tundi palavikulist silmadekrillitamist jutti), ent sellele kolmepäevasele kramplikule kirjutamisele vaatamata olid kümme punkti väga kergelt pälvitud. Aarhuses pole punktide teenimine pooltki nõnda lihtne - võtsin kohustuslikud 30, kuid tunnen, et nõudmised kasvavad üle pea. Õnneks olen viimaste nädalate jooksul taastanud oma keskkoolile äärmiselt omase küll-saab-deviisi ega stressa üle, mis on õppimise kõvasti talutavamaks muutnud (eks vabamalt võtmisesse panustavad ka need jagatud konspektid, millest põgusalt juttu tegin...) Rostocki mahtude ja nõudmiste vahekord näib mulle kuldse keskteena: ei liiga hullumeelne, ei liiga leebe. Õppetöö on jagatud kohustuslikesse 12punktilistesse moodulitesse, mis koosnevad omakorda 2-3 ainest. "Mõistlik" läks tabelis kaldkirja ja pälvis lisatärni, kuna kõik need Rostocki ained, mille nõudmised niivõrd mõistlikud ei tundunud, õnnestus mul Bergenis ja Aarhuses millegi toredamaga asendada...
Campuse-kesksus. TTÜ oli omaette linnak: elati koos, õpiti koos, söödi koos, pidutseti koos. Aarhuseski on campus'e-hõng selgesti tajutav: meile kuulub täitsa oma helekollane hoonetekompleks, mille ümber keerleb põhiline üliõpilaselu. Seevastu ei ela me pead-jalad koos, vaid igaüks kuskil erinevas linnakaares - kuhu iganes õnnestus elamine krabada. Bergenis elasime me, 80% vahetustudengitest, kõik koos Fantofti ühiselamus, millest õhkus tugevalt nõukahõngu, ent ülikoolihooned paiknesid hajali ja ühest loengust teise jõudmiseks tuli võtta ette maalilisi jalutuskäike vanalinnas. Rostockis lasub õppetöö põhirõhk Ulmenampus'el (seal leiavad aset kõik politoloogialoengud, keeletunnid, debatid ja väitlused, koor...), kuid mu kõrvaleriala - meedia - on paisanud mu ka teistesse ilmakaartesse, sh DDRi-aegsesse haiglatorni, mis on niivõrd-kuivõrd seminarikõlblikuks muudetud, ja ülikooli uhkesse peahoonesse, kuhu mul ei oleks muidu peale ava- ja lõpuaktuse asja. Enamik sõpru elab korterites, mitte ühikas, kuid reeglina kõik samas linnaosas: Kröpeliner Tor Vorstadt'is. 
Valikuvabadus. Rostockis peame läbima kohustuslikud moodulid, kuid aineid, mida nende raames pakutakse, saab reeglina valida ja kombineerida; need varieeruvad erinevate semestrite lõikes. Bergenis olid mul täiesti vabad käed: sain näiteks kirja ühe kursuse antropoloogiateaduskonnast, mis luges hiljem Rostockis terve mu rahvusvaheliste suhete moodulina, heh. Aarhuses pidime valima kolm kursust kümne ingliskeelse magistrikursuse hulgast. Tundub nagu üpris hea diil, aga natuke jäi hingele kripeldama tõsiasi, et teiste teaduskondade poliitikaga seotud kursusi (Ida-Euroopa majanduspoliitika arengut, näiteks!) meil mingil põhjusel võtta ei lubatud. Last but not least, Tallinn! Piinlik, aga mul oleks ainete valimise osa justkui peast pühitud! Vist ei saanud eriti valida? Valisin tõenäoliselt seda, mis oli juba ette antud... (Aga võib-olla sai ka.)

Vot nii.
Olemas! Kirjas! Miljon! Vabandan juba ette, kui nüüd pikka aega mu sulest midagi ei ilmu - pean tegema raamatukogus tasa kogu selle aja, mis sai veedetud lugemise asemel seda postitust kirja pannes. :D

October 23, 2017

Õhtune chill


#MeToo

Ehkki sotsiaalmeedias leviv #MeToo liikumine on äratanud minus positiivseid tundeid, ei adunud ma kuni eilseni, kuivõrd tähtsa liikumisega on tegelikult tegemist. Eile võtsin osa #MeToo Aarhuse kogunemisest, mille raames jagati liigutavaid lugusid ja mõeldi üheskoos, mis edasi. Osavõtjad ei olnud üksnes naised - minu jaoks väga positiivne üllatus! Saabusin üritusele kindlate ootusteta ning lahkusin harda ja liigutatuna. Suurt analüüsi ei tee, kuid jagan paari mõtet, mis teistega vesteldes peas küpsesid. 

(1) Me ei näe teiste sisse. Seda on nii-nii tähtis meeles pidada! Ruumi astudes märkasin rõõmsaid ja rahulolevaid inimesi, kes näisid igati normaalsed ja terved. Igaühega neist võinuksin vabalt samastuda. Siis läks aga lugude jagamiseks - püha müristus! Mõistmine, kui palju valu ja kannatusi võib peituda tugeva pealispinna all, võttis põlvist nõrgaks. Mõni oli oma hingehaavadega juba kauem elanud ja minevikuga rahu sõlminud, samas kui mõni puistas südant esmakordselt. Oli nii sügavaid nuukseid kui ka tuliseid pisaraid. Tundsin kõigi nende vaprate lugusid jagavate naiste vastu sügavat poolehoidu ja mõistsin, et lause "you know my name, not my story" pole minu jaoks kunagi varem tugevamini naelapead tabanud.

(2) Kuigi läksin üritusele mõttega, et minuga pole küll kunagi midagi juhtunud, muutsin vestluste käigus meelt. Mõistsin, et kõik need väikesed ja tähtsusetud seigad, mis omal ajal kuhugi tagumisse ajusoppi peidetud said, et mitte sääsest elevanti teha, väärivad tegelikult suurt tähelepanu. See ei ole okei, et ma võtan neid situatsioone täiesti normaalsena ja katsun lihtsalt unustada. Mida kõneleb see meie ühiskonna arusaamade kohta? Et see ongi puhtalt noorte tüdrukute probleem, kui nad oma nõidusliku sarmiga vaesed mehed nõnda üles kütavad, nii et viimastel ei jää muud üle kui nende suunas nilbeid kommentaare lennutada?
Suhtun nüüd teisiti ka vägistamisse: tegemist pole tingimata säärase aktiga, nagu enamasti kujutatud filmides (teate küll, et pimeduse varjus hüppab põõsast välja vägivaldne võõras kuju, kes surub noa kõrile ja siis vägistab), vaid see võib olla vabalt toime pandud mõne tuttava poolt. Sain aru, kui lähedal olen kahel korral oma elus olnud vägistamisele, ise hoomamata, millega tegu. Õnneks on mul seni pööraselt vedanud - paljudel kahjuks mitte.

(3) Siit veel üks mõttearendus: ehkki mõistan täielikult, et see on haige ja vale (mõistsin juba siis), tundsin oma haavatavas nooruses paratamatult nende sõbrannade üle teatavat kadedust, keda (nagu mulle vähemalt tundus) tihemini tänavatel kõiksuguste kommentaaride ja hüüdnimedega pommitati (!??!?!?!?!??!). Mida ütleb see ühe noorukese teismelise kohta? Et soov olla märgatud ja ihaldatud on nii tugev, et lepiks isegi lihatükiks tembeldamisega? 
Või lasub tegelik süü taas ühiskonnal, mis on seadnud normid (naine, kes paneb mehed endale järele vilistama = ilus ja tahetud naine), mis ajavad ühe noore teismelise pea sassi? Mõttekoht.

Sellised emotsioonid siis täna.

October 1, 2017

Mols Bjerge rahvuspark

Olen end nüüdseks mitmel rindel vabatahtlikuks värvanud, mistõttu käisin möödunud neljapäeval Tokyo Idols'i esitlust pildistamas (tegemist oli vägagi mõtlemapaneva dokumentaaliga Jaapani iidolikultuurist, mis viis mu mõtted tagasi kevadtalvistele Jaapani radadele - ajaperioodile mu elus, mil sai Kristaga küpses eas hallijuukseliste farmerite käe all veelgi küpsemaid apelsine korjatud ja vaikselt täheldatud, et naiste positsioon ühiskonnas on midagi hoopis muud, kui oleme Läänes harjunud). Aga mitte sellest ei kavatsenud ma täna pajatada! Filmiesitluse pildistamise tarbeks tuli tühjendada mälukaart, kus ootasid kannatlikult pildid ühest rahvuspargi külastusest, mis kuulub Taani suurimate hulka. Siin nad on! 
Otsus kaheksaks tunniks müttama minna oli tegelikult üpriski riskantne - siin ei tea kunagi, millal võid täiesti helesinise taeva all välkkiirelt läbimärjaks sadada -, ent tasus end kuhjaga ära. Meie vahvat matkajate vennaskonda (see tähendab mind, Judithit, Marenit, Florieni ja Domieni) õnnistati suurepärase päevaga, mis laadis meie akud nädalase D-vitamiini doosiga - veetsime selle lehmade, lammaste, hobuste ja kõikvõimalike muude karvaliste-suleliste seltsis. Isegi metshirvega silmitsesime mõned viivud üpris ligidalt tõtt.

Tänane meeleolumuusika on kedranud mu peas juba viimased viis päeva - täpsemalt sellest "teeõhtust", mille korraldasime pooleldi-Uus-Meremaa-pooleldi-Taani-Katrinaga, kes elab mu naabruses (ja arvestades seda, kuivõrd kaugel paiknen tsivilisatsioonist ja üleüldisest ühendusest maailmaga, oli säärase sõbranna leidmine Aasta Avastus!). Teeõhtu läks jutumärkidesse, kuna tegelikult tähistasime äärmiselt edukat dumpster dive'imise saaki: Katrina oli nimelt leidnud kastitäie veini...
(Siinsest õitsevast dumpster dive'imise kultuurist, mille tõttu kulus mul septembris söögile müstiliselt vähe raha, pean veel eraldi juttu tegema... Nagu ka ülikoolide võrdlusest (neli ülikooli kahe aasta jooksul, heh), inimsuhetest ja armastusest, enda minapildi aktsepteerimisest, juunikuisest Veneetsia-külastusest Johannaga (haha!) ja üleüldistest mõtetest-tunnetest-tegemistest... Möönan, et mitte esimest korda ei seisa ma silmitsi selle kurikuulsa liialt-palju-mõtteid-liialt-vähe-aega blogineedusega - vastupidi, tegemist on juba vana sinasõbraga.)
Aga enda õigustuseks veel nõnda palju, et eelpool mainitud "teeõhtu" kulmineerus siiski kannutäie aurava virsikuteega, mille hävitasime kahe peale murettekitavalt kiiresti. Istusime põrandal, filosofeerisime elu mõttest ja eesmärkidest. Ja kuulasime mõistagi tänast meeleolumuusikat. 
(Olgu ka mainitud, et mainitud õhtu andis mulle vägagi hea aimduse sellest, mida tähendab "hygge" - see ülipopulaarne segadust külvav tõlkimatu sõna Taani ja Norra kultuuris, mis tähendab põhimõtteliselt segu millestki mõnnast ja hubasest (ja jõulusest) ja soojast. Nüüd ma siis adun!)