February 21, 2018

Sünnameeleolukilde

Selleaastane sünnipäev möödus rahulikus, isegi laisapoolses taktis. Suurimad saavutused: saatsin professorile tähitud kirjana lõputööle registreerimise ankeedi ja sain lõpuks ometi Aarhuse ülikoolilt kätte oma transcript of records'i. Jalutasin hilisel hommikutunnil (et mitte öelda suisa ennelõunal) "Riinukese valsi" saatel läbi vanalinna tööle, kus hävitasime kolleegide seltsis süümepiinadeta Karu Talu šokolaadi, lugesin naerulsui õnnitlusi ja vastasin kõnedele, õhtustasin üle saja aasta (täpsustus, tegelikult üle aasta ja kaheksa kuu!) kunagise kalli klassi- ja hiljem lihtsalt kooliõe Kristiga, leidsin koju jõudes ukse tagant kuninglikud liiliad, ajasin juttu oma majaomanikuga - pesuehtsa babuškaga - tema noorus- ja armuaegadest, jõin õhtul Valteriga (oma korrusekaaslasega, kui see termin sobib iseloomustama meie kooseluvormi) segiläbi õlut ja kalja ning nuputasin, kellelt võis pärineda see salapärane kulleriga Mondosse saadetud kirju tulbikimp, mis algas sõnadega "Hei, päikesekiir" - mu esimene assotsiatsioon - kindlasti ema! - läks vett vedama. Öösel jõudsin tõele jälile: Marilind. Otse Türgi päikese alt! Mul on ikka fantastiline sõpruskond!
Mondos pillas üks kolleeg fraasi, et mul vaesekesel on sünnipäev kole masendaval ajal. Ei saa midagi lahedat ette võtta. Aias piknikku pidada, tünnisauna ronida, jalgrattamatkale minna ega metsas telkida. Eks ma olen ka ise oma veebruarikuist ilmaletulekut küllaga neednud - eriti teiste inimeste mahlasel maasikahooajal toimuvaid sünnipäevapidusid väisates. Samas hakkasin mõtlema, et suvel naudin ju elu nagunii. Mul pole otseselt vaja mingit lisastiimulit, et end hästi tunda - niigi ööbin metsas ja käin tünnisaunas. Samas üks helge päikesekullane päev keset jäist veebruarikuud on täpselt midagi sellist, millega hinge kosutada. Ma ei peagi midagi tegema. Piisab juba sellest, et välismaailm mu aastakümnetetaguse ilmaletuleku üle rõõmu üles näitab. Eile kindlasti näitas! Suplen siiamaani oma õnnejoovastuses ega suuda oma tänutunnet sõnadesse vormida. Kui ka kõik muu on praegu lahtine, siis ühes olen kindel: mul on ümbritsevate inimestega pööraselt vedanud.
Tänase meeleolumuusika kaudu iseloomustas mind Liisi möödunud nädalavahetuse sünnatähistamisel - mängisime oma sõpruspundiga mulle 11. klassi kirjandustunnist tuttavat mängu. Pidime toona klassis igaüks valima kolm kõige rohkem enda kohta käivat pala ja laskma teistel pimesi arvata, kellega tegemist. Tegime sedasama nädalavahetusel endi keskis ja lisasime uue dimensiooni: valisime laule ka teistele. Ettevõtmise tulemusena valmis kuldaväärt playlist, mida me siis mõtliku näoga kuulasime, paberileht põlvil ja pastakas suus, et katsuda laevade pommitamise kombel lauludele ja nendega seotud inimestele pihta saada. Raske oli, kusjuures. Nii palju laulud oleksid nii paljudele meist sobinud. Eks me ole vist kõik lootusetud unistajad, romantikud, seiklejad ja maailmaparandajad...

February 19, 2018

Vahepealsetest keerdkäikudest ja kemplustest

Viimased päevad on möödunud lõputööle registreerimise tähe all. Nagu ikka, oli sellega üks igavene jamamine (ja tõtt-öelda pole ma senimaani 100% kindel, kas üritus ka läbi läks). Mul oli nimelt telefoni teel vaidlus ühe tõreda saksa tädiga eksamikeskusest, kes ei tahtnud sugugi leppida mu eksamiavaldusega PDF-formaadis, raiudes monotoonselt, et blankett asugu, palun väga, seitsmeteistkümnendaks veebruariks reaalajas tema ees kirjutuslaual. Võitlesin kihuga visata telefon jonnijoru saatel käest ja paluda emmel arusaamatus ära klaarida - pidin endale meelde tuletama, et tõenäoliselt on mu enda šansid ebakõla silumisel suuremad kui vaesel emmekesel, kes ei teagi, milles asi. Täiskasvanuelurõõmud! 
Ladusin tädi ette oma trumbid: teen ise parajasti erialapraktikat Tallinnas (rõhutasin eriti sõna eriala-), üks mu juhendajatest veedab parasjagu praktilist semestrit Inglismaal (rõhutasin sõna praktilist) ja teine juhendaja viibib Lõuna-Saksamaal (rõhutasin sõna teine, et mu lõputöö idee mõjuks ekstra läbimõelduna - mul on plaan nii paigas, et olen ühe professori asemel valinud suisa kaks!). Lõpuks tädi leebus (pärast seda, kui oli kristalselt selgeks teinud, et oleksin pidanud lihtsalt kõigega varem alustama). Blankett võib esialgu ilmuda ka PDF-formaadis. Hiljem saabugu ta aga, maksku mis maksab, ja nii kiiresti kui võimalik posti teel otse eksamikeskusesse tädi kirjutuslauale. Olgu ma tänulik, et minu nimel erandeid tehakse. Olin. 
(KUI ikka tehakse - tädi pole mu PDFile enam kuidagi reageerinud.)
Lõputöö teema tekitab minus elevust, liblikaid ja kananahka. Viimase kahe nädala jooksul on kõik märgid - peamiselt Mondos kohatud inimesed ja nende najal üles ehitatud teema- ja kontaktivõrgustik - tõuganud mind lõpliku lõputöö pealkirja formuleerimise suunas. Ma pole juba aastaid saanud elukärestikus allavoolu sõuda. Pidevalt käib mingi taplus ja eneseteostuse nimel sõdimine. Nagu lõhekalal, kes üritab kõigest väest jõuda kudemispaika - mis sest, et see jääb ülesvoolu ja vahepealsetel jõelõikudel ootavad teravahambulised näljased grislid... 
Seda mõnusam on praegu visata end laisa grisli kombel selili ja korraliku rasvapolstri najal veepinnal ulpida. (Kuni tuleb taas mingi error, nii et transformeerun sügava ohke saatel grislist taas lõheks, et püüda teravate hammaste vahel ellu jääda.)

Veel toimusid lauamänguõhtud, uute inimeste ja (mitte enam nii väga uue) linna tundmaõppimine. Karu Talu Šokoloaadi külastamine ja sinnasamma oma hinge mahamüümine. Kerge bürokraatiline peavalu, mis päädis sellega, et saan nüüd Tallinna ühistranspordis tasuta sõita ja mul on taas (nii elementaarne rõõm kui see ka pole!) Eesti ravikindlustus. Silmarõõmu külaskäik, mis sisaldas endas Milky Chance'i konterti, lumist rabamatka ja seebivahust vanniskäiku koos Vana Tallinna ja vastlakuklitega. Nädalavahetusel pidasime sõprade ringis ette ära ka minu ja kaksikute äärmiselt sulni 3x22 sünnipäevapeo, mis sisaldas endas korralikult maitsvat toitu, mahedat muusikat ja kvaliteetset vürtsikaskanget parajalt laagerdunud huumorit. 

Meenutan seda kõike rongis, kõrvaklappidest mängimas vaheldumisi Liisi soovitatud The Head and the Heart ja Katsi soovitatud Frank Ocean (priimad mõlemad!) ning süles kapsaks loetud Õnnepalu (mul on endiselt tagasihoidlik plaan talle kirjutada!), olles teel otse esmaspäevahommikusele kella kümnesele Mondo koosolekule. Ootan juba kohveiinilaksu ja kui veab, siis ka Muhu pagarite leiba. Eeloleval nädalal vahustame sheavõid juurde ja paiskame veebipoodi müüki. On põhjust olla eluga rahul.

*Uusi pilte mul eriti ei ole, seega peate täna paraku leppima selle kahe nädala taguse suusatamas(pildistamas-)käiguga.

Sarjast "kus me kõik istusime, kui mu silmarõõm siin käis"

I
Istume läbipõimunud jalgadega
trammis number neli,
mis viib meid lennujaamast 
otse Tallinna südalinna,
et saaksin su sealt vedada 
Piritale
oma voodilohku
radiaatori kõrval.

II
Istume nõukaaegses
kooruva värvikihiga
tulise veega täidetud
plekist vannis
ja
silmitsen sind läbi
Vana Tallinna koorese likööriga 
täidetud
ümara pitsiklaasi,
mis moonutab su nägu,
venitades naeratuse veelgi laiemaks.

III
Mitu tundi hiljem istume
lilltikandilise pitslaudlinaga kaetud
hommikusöögilaua taga
polsterdatud tagumikuosaga
kipakal toolil,
imeme suhkruroogu
ja vaatame aknast välja.

IV
Lamame kõrvuti,
silmad vangistatud teineteise silmisse,
selga kõrvetamas kärssav radiaatoriõhk,
ja räägime aeglasel,
madalal häälel
ilusatel (valusatel)
teemadel.

(Aeglasel ja madalal,
et olla uhkem 
ja tugevam
sest reetlikust
silma tükkinud veest.)

V
Istume taas
läbipõimunud jalgadega
trammis number neli,
mis viib meid Tallinna südalinnast 
otse lennujaama,
et saaksid sealt lennata Stockholmi
ja hiljem Oslosse - 
teadmata,
kas kunagi veel.

February 8, 2018

Mõneks ajaks Tallinna kodanik + muljeid kõige lahedamast praktikast

Täiega veider mõelda, et kõigest nädala eest veetsin Taanis oma viimast ööd. Vahepeal jõudsin jagada viimased tugevad kallistused, kuumad suudlused ja haprad lubadused ning võtsin suuna Tartusse vanematekoju; leidsin tee sõpradega kohvitama ja jutustama, brunch'ima, vanaema juurde suusatama ja - tõsi ta on - pühapäeva õhtuhämaruses ka spordikotiga Tallinnasse. 
Bussiga pealinna poole sõites ei adunud ma veel üldse, et kohe-kohe algab täitsa uus eluperiood mu elus. Kaks kuud näilist vabadust ülikoolist, mille jooksul tuleb sooritada oma erialapraktikad ja tegeleda potentsiaalse lõputöö teemaga. (Tegelikult oli plaanis kirjutada ka viimane Taani perioodi jooksul lahtiseks jäänud uurimistöö võiduka lõpuni, ent see (juba algusest peale mitte kõige tugevam) soov on uute elamuste ja muljete pealetungil üha enam hääbumas. "Tõtt-öelda pole sul ju neid ainepunkte vaja," nurrub mugavus, "ja milleks siis enda varjust üle hüpata, et taas kord endale midagi tõestada?!" (Ma ei tea, kas mu sisemine mugavus on väga elutark, nii et peaksin teda kuulda võtma, või lihtsalt laisk. Ilmselt mõlemat. Aga mulle meeldib mõelda, et pigem ikka elutark.))
Tallinna bussijaama jõudmise hetkeks oli mu kõrval istuv onu, kellega sai tee jooksul vahetatud rohkem kui paar sõna metsloomade talvitumisest, libistanud mu pihku oma visiitkaardi - kui uues linnas abi peaks vaja minema... Sellest žestist tiivustatud, jäin pingile ootama oma uut elukaaslast, kes pidi mu Piritale sõidutama.
Veebipoe inventuur täies hoos.

Oma Pirita elamise leidsin ehteestlaslikku teed pidi - ikka tutvuste kaudu. Pesitsen ema kunagise töökaaslase ema ja pojaga. Sellest, et Valter (viimatinimetatu) on muhe vend, sain aru juba siis, kui ta pani autos käima "Stairway to heaven'i". Veel paremaks läks siis, kui ta uuris, kas tahaksin enne kojujõudmist ka Prismast läbi hüpata.
Jagan temaga ülemist korrust, vanaema toimetab all. Majas heljub veel nõukahõng - eriti vannitoas, kus tulikuuma ja jääkülma dušijuga eraldab vaid pool millimeetrit dušinupu kruttimist. Pesemaskäik on seega alati karastav seiklus omaette. 
Mu tuba on minimalistlik, ent sisaldab endas kõike eluks vajalikku. Kohe radiaatori kõrval asub mu voodiase; sellele lisaks on mul veel kirjutuslaud tooliga, kapp ja lamp. Toolileenil asuvad lohakalt riided, nurgas seisab spordikott, laual lebavad läbisegi raamatud ja pall tahket sheavõid, mille olen Mondos sheavõid pakendades endale ülejääkidest kokku kaapinud, arvuti täidab muusikakeskuse rolli, akna ees ripuvad pitskardinad ja radiaator soojendab selga. Idüll missugune. 
See "loe ja saa targaks!" riiul on kõige ilusam asi, mida mu silmad eal on näinud! Tohututes kogustes väärt materjali kõigest, mida oluliseks pean - naistest, keskkonnast, vaesusest, kliimast, koostööst, ebavõrdsusest ja paljustki muust.
Aga mis sheavõipall? Ja mis Mondo? 
MTÜ Mondos teengi veebruaris-märtsis oma praktikat. Tegemist on Eesti suurima arengukoostöö, humanitaarabi ja maailmaharidusega tegeleva organisatsiooniga. Nende tegevusvaldkond on väga laiaulatuslik: õiglase šokolaadi kampaaniad, dokumentaalfilmiõhtud, seminarid, vabatahtlike lähetamised koostööriikidesse (nt Uganda, Afganistan, Keenia), noorte hariduse toetamine, hügieenitingimuste parandamine, naiste õiguste eest võitlemine, arenguriikide majandusliku toimetuleku suurendamine... Näiteks on koostöös Mondoga loodud Ghanasse naiste sheavõitsehh ja korvipunujate tsehh, Keeniasse põllumajandus- ja õmblusühistu.  Nende naiste toodangut imporditakse õiglase hinna eest Eestisse, kaubaga saab tutvuda Mondo kontoris ja Mondo veebipoes (mida haldan muideks mina, sotsiaalse ettevõtluse praktikant. 8) Luban, et valik läheb vingemaks ja müüki tuleb seninägematut kaupa - ega ma ilmaasjata viimast kaht päeva ninapidi white box'is tooteid pildistades ei veetnud!). Ostud on personaalsed - näiteks on korvidel kaasas foto samast naisest, kes korvi punus. Säärane vahetu side tootja ja tarbija vahel on äärmiselt liigutav.

Ja muide, veebipoest ei pea tingimata iseendale midagi soetama, et ometi head teha ja kogukonda toetada (promo, promo)! 15 annetud euro eest saab üks Afganistani tüdruk endale koolikoti, 40 eurot kindlustab päikesepaneeli Birma kooli, 11 euro eest viiakse läbi õmbluskursus Keenia naisele ja kuue euro eest saadetakse Keenia naisele kana. (Sõbrapäev on ju tulemas, teate küll.) Sellegipoolest: kui keegi soovib iseendale midagi soetada, siis võib üsna kindel olla, et sheavõi pakendasin oma armastavate kätekestega justnimelt mina. :) 
Olengi viimastel päevadel tegelenud erinevate pisiasjadega: toodete pildistamine, inventuur, klientidega suhtlemine, veebipoe keskkonna tundmaõppimine, sheavõi pakendamine, pakkide postitamine jne. Suuremas plaanis hakkan hoolt kandma - nagu juba kõlama jäi - veebipoe eest. Tegelikult käisid ka mingid Instagrami jutud... Instagrami platvorm on Mondol veel täiesti välja arendamata, nii et kui selle kuidagi käima saaks, peaks mu kommunikatsiooniteaduskonna professor küll mõnust habisema. Ja et mu poliitikateaduskonna professor kurvastama ei peaks, katsun ka mingit otsesemalt poliitikat puudutavat teemat oma praktikasse sisse põimida. Pidin märtsis saama enda korraldada vabalt valitud ürituse, nii et eks ma nüüd pean endaga aru ja kogun hoogu.
Mina ja mu käsi koos õiglase kohviga.
Mondo mees(või õigemini lõviosas nais-)kond on ülivahva. Tunnen end seal toimetades äärmiselt tšillilt. Lust on töötada tiimis, kus igapäevase chit-chat'i sisse põimuvad laused stiilis "ahjaa, täpselt nagu tookord seal Ghanas" (miski oleks nagu pildil valesti - tundub lihtsalt nii sürr, et kirjutuslaua taga istub malbe blond eestlanna ja nendib, et täpselt nagu tookord seal Ghanas...). 

Ümbruskond sümpatiseerib mulle samuti. Telliskivi! Käisin eile pärast tööpäeva kuulamas Maryliis Teinfeldti nullkuluarutelu ning talle küsimusi esitades jõudis mulle pärale, et tegemist on lihast ja luust inimesega, mitte kõrge ebajumalannaga. See oli üks igati tore arusaam. 

Sel noodil lõpetangi tänaseks ja poen põhku - brainstorm bakatöö võimalike pealkirjade teemal lükkub jällegi lähemale viimasele võimalikule tähtajale, kuid vähemalt sai üle pika aja blogitud! 

January 25, 2018

Surmast, veel

Ma olen elamise ja suremise teemat juba varem ka lahanud, siin kohe eriti põhjalikult. Mu vaated surma osas ei ole kahe aasta jooksul väga palju muutunud, küll aga lisaksin 2016. aastal üles tähendatud mõtetele omapoolseid täiendusi. 
Oleme ju kõik oma ähmases ja abstraktses tulevikus aset leidvast surmast teadlikud. Sellegipoolest kipume oma igapäevaelu korraldades seda teadmist alla suruma. Loogiline ka - kuidas niimoodi üldse elada ja plaane saaks teha, kui tagakuklas vasardab pidevalt surmahirm. Kõige kummalisem inimeses pidi olema see, et hoolimata teadlikkusest omaenese surmast käitub ta nõnda, nagu ta elaks igavesti. Aga ehk võiks vahepeal siiski surmamõtteid mõlgutada, et elu perspektiiv paika loksutada.

Teadmine, et elu on ajutine, on mõjunud mulle vägagi tiivustavalt. See on pannud mind enda elu raskust ümber hindama: pole see midagi nii igikestvate tagajärgedega ja püsiv, kui olin seni endamisi romantiseerinud. Vastupidi: tegelikult olen vaid üürikesel läbisõidul (ja me kõik teame, millega see läbisõit kord päädib). Seega tasub elada sama mentaliteediga nagu ikka läbisõitudel: käsipagasiga, suure uudishimuga, väheste nõudmistega. Panustada kogemustesse ja inimsuhetesse, mitte asjadesse. Kümneeuroste odavlennupiletitega nädalavahetuseks spontaanselt Itaaliasse põrutades ei osta me ju endale samuti vanakraamikauplusest mälestuseks kummutit* - pole mõtet, sest kuhu seda ikka panna ja kes seda siis koju hakkaks tassima, eks. Sööks parem jäätist ja flirdiks kelneriga ja jätaks rahakotti mälestuseks muuseumipiletid. Mingis mõttes toimib elu täpselt samamoodi - mis kasu on surivoodil lebades aastate jooksul kokku kühveldatud kraamist, kui voodi ümbert puuduvad kallid inimesed (näiteks seesama kelner, kes süütust flirdist tuld võttis) ja peas ajab üks kahetsus teist taga.
(*Muide, mul ei ole midagi vanakraamikauplusest ostetud kummutite vastu - vajasin lihtsalt oma analoogia näitlikustamiseks midagi äärmiselt rohmakat, mida Ryanairi stjuardessid kindlasti heaks ei kiidaks!)
Sellest ideest ajendatuna ei tasu omaenese elu raskusesse kinni jääda, muretseda, põdeda; niisamuti ei maksa uskuda, et meile ongi määratud vaid üks taak, mis tuleb lõõtsutades ja küürus seljaga ristini vedada. Oleme vabad! Meid on õnnistatud demokraatia ja inimõigustega, nii et meie eneseteostust ei piira muremõtted Maslowi püramiidi põhivajaduste kindlustamisest. Vastupidi, meil on täielik privileeg keskenduda eneseteostusele ja -arengule. Miski ei takista meil luulet luua, operette laulda, savi voolida, tangot tantsida, hennakunsti praktiseerida, arvamusartikleid kirjutada, suitsusilmi joonistada, kleite õmmelda, seemneid külvata, lilli seada, leiba küpsetada, maja ehitada, maastikke pildistada, küpsiseid glasuurida, heliredeleid mängida, juukseid värvida, heli luua, saksofoni harjutada, veine degusteerida, siidisalli värvida, klaasi puhuda, akte maalida, prantsuse keelt õppida, kodukohvikut püsti panna, matkama minna, naaberriiki hääletada... Veel parem, me võime iga päev midagi uut valida, sest miks ka mitte. Me sureme nagunii ära. Einmal ist keinmal. Ma oleksin palju parema meelega klaasipuhuja ja pagar ja eesti keele õpetaja ja stand-up koomik kui ainult ühe kindla ameti või hobi esindaja, mille kaudu olen harjunud ennast defineerima. Minu sees on tuhat elu, tuhat miljon joobumust, nagu laulis Mari Jürjens. Ja umbes sedasama sõnas Hesse oma "Stepihundis" niisamuti.

NB! Ehkki arvan, et peaksime olema oma elu üüriksusest teadlikud ning seda omaenese kasuks pöörama, ei ole ma kohe kindlasti valmis veel susse püsti viskama! 'Cause I got so much life running through my veins...

//Ja pildil resideeruv kirjude sokkidega 19aastane nutitelefonisõltlane ei haaku kohe kindlasti postitusest läbikumavate morbiidsete mõtetega - tundus lihtsalt vahva pilt, mida jagada.

January 24, 2018

Ellujäämisretk

Meeleolumuusikat
Laupäevahommikul unise pilguga rongiaknast välja vaadates, Erki Pärnoja Himmelbjergetit kuulates ja sellest samast Himmelbjergetist mööda vuhisedes, mida me oma eelmise päeva sõgeda matka vältel külastada ei jõudnudki (teen sellest kohe juttu!) mõtlesin, et pagan küll. Oli see vast öö! Ei tea, kas Erkil olid meloodiat kirja pannes seljataga sarnased elamused... Igatahes omandas tema tõlgendus Himmelbjergetist minu jaoks sootuks uue tähenduse.

Kõik algas ju vägagi paljulubavalt. Pidime hommikul Aarhusest umbes 50 kilomeetri kaugusele Silkeborgi hääletama, et siis oma matkaga alustada. Google Maps tõotas, et teekond meie broneeritud varjualuseni vältab kõige rohkem kolm ja pool tundi. Käkitegu! Mõtlesime viieks, maksku mis maksab, kohal olla - läheb ju pimedaks. Arvestasime paraja ajavaruga - kella üheteistkümneks olime juba ühe teoloogiatudengiga Silkeborgi sildi alla jõudnud. Jäi üle vaid suund võsa poole võtta ja ulualune üles otsida. Meie sohver oli ise, muideks, tegelikult teel ülikooli (st Aarhuse südalinna), ent korjas meid linna äärest peale ning otsustas, et mis see väike ring talle siis ära ei ole. Teel Silkeborgi rääkisime lunastusest ja piiblist. Päris kindlasti oli see üks mu elu kirkamaid pöidlaküüte - teoloogiatudengiga võistleb üksnes üks isehakanud režissöör, kes abiellunud oma naisega Las Vegases viis korda üksnes 24 tunni jooksul ja pääsenud sellega Guinessi rekordiraamatusse. Ja kokku olevat ta oma abikaasaga abiellunud seitse korda. Nad tundusid vähemalt piltide põhjal väga õnnelikud.
Olukord hakkas kiskuma kiiva, kui me ei olnud kella poole viieks mitte oma ulualuse läheduseski. Himmelbjergetini andis veel samuti astuda. Otsustasime seda hommikul kaema minna, sest pimedas ei oleks me temast tõenäoliselt teab mis suurt rõõmu tundnud, ja lõime käega ka oma algsele ulualusele. Guugeldasime teisi ööbimispaiku. Eeldasime, et eelnev broneering polegi nõnda vajalik - kes meid ikka keset jaanuariööd mõnes hütis ees ootab, eks. Niisiis seadsime sammud lähima suunas. Seda andis alles otsida. Meie peale vajus jaanuariöine pimedus, nii et koukisime kottidest taskulambid ja juhindusime kottpimeda metsa sees üksnes habraste valgusvihkude toest. Leidsime suure vaevaga õige koha - üksnes selleks, et avastada, et see oli vaid tühipaljas telkimisplats. Telki meil ei olnud, nii et minu peast käis läbi mitu mõtet: (a) kõmpida tagasi linna, võtku see pealegi pool ööd; (b) vilistada ning keerata ennast kuuse all magamiskotis kerra.
Koondasime mõtteid ning otsisime Google Mapsi satelliitvaate abil üles lähima maja, mis jäi meist poole tunni kaugusele. Võtsime otsustavalt suuna sinnapoole, et paluda hardalt küüti Silkeborgi. Sealt edasi oleks valikut juba palju: kas leida mõni ulualune või hüpata ehk veel mõnele hilisõhtusele rongile Aarhuse suunas. Selle küllaltki lühikese teekonna jooksul vajusin põlvini mutta ja tõmbasin ära midagi oma põlveõndlas - muid vapustusi õnneks üle elada ei tulnud. Õnnelikult päral, koputasime uksele ja kandsime ette pisaraid kiskuva loo sellest, kuidas oleme juba päev otsa metsas ekselnud ega suuda oma varjendit leida; kas pererahvas oleks palun-palun nii tore ja viskaks meid sutsti Silkeborgi, aitäh-aitäh. Pereisa sügas lõuga ja tuli enda arvates geniaalsele ideele: ta viib meid hoopis ühe teise ulualuse juurde, mis tema teada eksisteerib kohe päris kindlasti. Ju sai ta meie jutu serveeringust veidi valesti aru; uskus, et meie põhieesmärk oli ikkagi metsas ööbida ja linnaminek oleks olnud vaid algse plaani lahjendus. Niisiis seisimegi veerand tundi hiljem kolmekesi varjualuse ees ning enne veel, kui kuidagi reageerida jõudsime, oli pereisa "edu" hüüdnud ja kummide vilinal vilinal metsast välja tagurdanud.
Noh...
Ma ei ole päris kindel, kas seda kolmest püstisest puuseinast ja katuseviilust koosnevat seadeldist varjualuseks sai kutsuda. See tähendab, muidugi sai: oma põhieesmärki - varju pakkumist - täitis see kindlasti. Lihtsalt sõna varjualune kangastus mulle endale rohkem õdusa puuhütiga, umbes nagu meil tüdrukutega Norras vedas.
Tegemist oli äärmiselt terava ootused vs. reaalsus kontrastiga: teate küll, kuidas filmides juuakse praksuva kaminatule ees veini, sellal kui akna taga vingub maru, ja siis armatsetakse sealsamas karusnahkadel. Vahetasime pilgu, millest oli igasuguse kahtlusevarjundita selge: riiete ärakoorimine ei tulnud kõne allagi. Vastupidi: ajasime selga, mis vähegi kannatas, ja litsusime endid ühte magamiskotti (jah!!!!!! Sest kõigest, mis metsamatkale minnes maha võiks unustada, oli mu kaaslane koju jätnud oma magamiskoti...).
Magamisest ei saanud sel ööl juttugi teha: lõdisesime teineteise vastas, katsusime säilitada enam-vähem normaalset kehatemperatuuri ja ootasime hinge kinni pidades hommikut, et võiks juba püsti karata ja liikuma hakata. Öö kestis kaua. Kui hakkas heledamaks tõmbuma, hüppasime jalule. Kumbki ei maininud poole sõnagagi Himmelbjergetit - mõlema ainsaks sooviks oli võimalikult ruttu Silkeborgi jõuda, et rongiga koju (magama) sõita. Ka eelmisel päeval välja mõeldud kaunis plaan, mis nägi ette esmalt kohvikus maandumist ja enese kostitamist, läks vett vedama: haarasime kiiruga 7-Elevenist XL-mõõdus kohvid ja istusime rongi. Ja kuulasime Erki Pärnoja Himmelbjergetit.
Tagasi suurlinnas (sest Aarhus oma 300 tuhande elanikuga on siiski võrdlemisi suur linn), tõmbasime ninasõõrmeisse asfaldi hõngu ja kepselesime kui noored vasikad. Ah, tsivilisatsioon! Dušš oli sel hommikul eriti soe ja voodi eriti pehme. Ja mida rohkem aeg edasi tiksus, seda magusamaks muutusid ka möödunud ööpäeva läbielamised. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks (ja pakub häid lugusid, millega hiljem seltskonnas esineda)!

*Kõik pildid on püütud purki enne seda, kui olukord lootusetuks kiskus.